Arvustus: Roy Anderssoni uus film annab õige tähenduse sõnale „kaemus”

„Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” on kummastav film, mis sobib hästi sombusele põhjamaale.

Eestlased peaksid filmi meeleolu hästi tabama. Hoolimata sellest, et ekraanil toimuv on tegelikult üsna meeleheitlik või traagiline, isegi lootusetu, on see ikkagi edasi antud publikut naerma kiskudes.

Hoiatuseks pean ütlema, et rootslase Roy Anderssoni film kas meeldib väga või ärritab ega lähe üldse peale. Film võib olla pisut seda tüüpi, et kriitikud kiidavad taevani, aga rahvas ei mõista, kus nali ja headus on. Kuidas asjast aru saada ja aja raiskamist vältida? Ma arvan, et indikaator võiks olla võrdlus „Tujurikkuja” küüditamis-sketšiga. Kui sketš teile meeldis, küllap meeldib ka „Tuvi istus oksal…”. Kui sketš ärritas teid, siis ärge seda kummastavat komöödiat parem vaatama minge. Igal juhul on kvaliteedimärgina filmil tempel, et see pärjati 2014. aastal Veneetsia filmifestivalil parima filmi Kuldlõvi preemiaga.