ARVUSTUS: Sauter suunab tumedad tungid paberile


On tänapäeva eesti kirjanikke, kellel on kord leiutatud oma eripalgeline esteetika, ja kes, nähes, et see esteetika „töötab”, ongi jäänud sellele truuks.

 Selline kirjanik on ka Peeter Sauter. Tema loodud esteetika, kirjanduslik stiil kuulub lahutamatult 1990. aastate eesti kirjanduse uuenduste hulka. Ja sellest esteetikast, sellest kirjanduslikust stiilist ei ole Sauter soovinud-tahtnud-raatsinud senini lahti lasta – ega tea, kas kunagi üldse laseb. See on tal kord juba „käes”, see on justkui tema hingamise viis.

Üllatust ses mõttes ei paku ka Sauteri uusim raamat, väikeromaani mõõtu „Beibi bluu”. See on hea ja tahe „harilik Sauter”, „harilik eesti proosa, võta kätte ja loe”. Selle raamatu minategelane on samuti igati sauterlik – alkoholismile kalduv, „haisvas keskeas” kunstnikuhingega mees, kelle elu täidavad taas igati sauterlikud tegevused – iga­päevane hall üksluine kodudraama ja eksistentsiaalsed arutlused maailmast. Kõnealune leibkond eesotsas kurdi naise Jojo’ga on lugejale tuttav Sauteri novellist „Kõhu valu”. „Beibi bluu” on kirjeldus mehe ja naise vahelise suhte rutiinist ja tüütavusest, vastastikusest tüdimusest. Kogu tegevus, mõt­te­heie ja isegi dialoog on kantud raskuse vaimust ja väsimuse meeleoludest.

Olen Sauteri teoseid lugedes mõnikord jäänud mõtlema, keda ta neis minategelase vormis õigupoolest kujutab? See kipub olema ikka üks ja seesama tüüp. Ja autori alter ego see ju nüüd küll ei ole? Tal endal kamp toredaid lapsi, kellega ta koos mõ­nusaid lasteraamatuid kirjutab, kodune idüll... Jne. Kust siis see kriipiv äng, need lausa dürerlikud jooned inimliku viletsuse kujutamisel? See on nii ere ja usutav, et peab olema otse elust pärit...?

Lembib naturaalsust

Nüüd jõudsin otsusele, et ehk on Sauteriga põhimõtteliselt umbes samasugune lugu nagu dr Jekylli ja mr Hyde’iga. Negatiivsed tungid leiavad koha reaalsest indiviidist eraldi, dark side suunatakse võidutsema ilukirjandusse, kõik see masohhism, sadism ja nartsissism (vt lk 126). Ja ütleb ka minategelane, et „kirjutamine on teraapia”. Rääkimata taas igisauterlikust lembusest inimeksistentsi naturaalsema poole vastu.

Mul on lausa mulje, et enne iga oma uut teost näeb Sauter omaette ära kõva vaeva, mõeldes välja, milliseid „füsioloogilisi lähivaatlusi” seekord lugejale pakkuda. Käesolevas raamatus tutvustatakse lugejale muu hulgas keelega kõrvast vaigu urgitsemist ja seksi menstruatsiooni ajal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare