ARVUSTUS: Ta oli Victor Kakk
”Sellele, kes oli Victor”, on mäluspüsimine tähtis. Kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski. Oled mängus väljas. Aga milline on mäng? Diloogias kujutatakse seda pseudomorfoosina, mis osutab kultuurimälu haigestumisele.
Pseudomorfoosi olemuseks on samastumine tõendiga kultuursusest. Tõendiks on laenatud narratiiv. Valgustusajast, mütoloogiast, postmodernismist või laias mõttes tehnoloogiaseletusest võetud laen on nagu ime algoritm. See kaotab piirid, muudab kõik lihtsaks, selgeks ja lubatavaks.”Vaim(sus) on kõik” ja ”kõik on vaim(sus)”. Või võim(sus). Kes vastab ajastu vaimule, teabki kõike ja on kõigest üle (”delöösike”, II), seda enam, et ”imet ei saa ümber jutustada” (I). Et piirid kaovad ja tähendused tühjenevad, kantakse ellu fiktiivsust ja müstifikatsiooni.
Aja sisustavad (ülev või madal) fraasitsemine ja (suur või väike) skandaal, mis on justkui on märgid loomingulise vaimu lähedusest. Teater tahetakse muuta pealtvaatajateta panoptikumiks, etendus igaveseks prooviks, ohvritalituseks, et ühiskonna esindajana näiteks ohverdada lastekirjanik (I). Toimetus jälle muundub panoptikoniks (Foucault), avavanglaks, kus raha vangid ise hoolitsevad, et kirjutatav vastaks tulusale ettekirjutusele, mistõttu sünnib näiteks müstifikatsioon vaalapüügist Eestis (II)
Peategelase kohta ütleksin: ”avalikkusse lukustatud”. Ta elu on uitamine keskkondades, kust ta kodu ja teosed on välja tõrjutud: neid ainult mainitakse (I) või markeeritakse (II). ”Ise kirjandus” olemise ehk loomeliselt elus olemise asemele tungib külastajalik-vaatlejalik professionaalne kretinism (I). Mis tähendab ”oma elu” asendamist tulusa valega, nii et omast saab fiktsioon ja muututakse osaliseks elutuse maskeraadil. Aga ennäe! Kahe romaani (aja) murdekohal varjunimest loobumisel tungib seni väline aja vastuolu (elu) peategelase sisse. Eneseteadvus ergastub.
Fabian (II): kuigi see ei ole eesmärk, tehakse elu esimesel poolel teatavaid asju, et ”teise poole jooksul oleks, mida mäletada ja mida mõtestada”. Tal on sahtlis pooleli romaan Kierkegaardi teooria õppimisest ja arvutis vahetut eluõppimist kajastavad failijupid. Mis tähendab, et temas on nii Victor kui ka mitte-Victor. Kas algab Fabiani dialoog nendega ja kultuurimälu elustub? Võib olla. Igatahes kord endas leitud ”valulävi” (I) teatab nüüd pidevast ärritusest, mille tugevusega mõõdetakse toimuva libatõelisust (II).
”Ajalõtku” (II) avastamisel häirib Fabiani eri sugupõlvede vaimuelu pidevuse (paralleelsuse) katkemine – reageeering, mis lahkneb varasemast tõrksusest Õpetaja suhtes.
Kunagisest täiuslikkusetungiga seotud ”murest” ja ”hirmust” (kuidas ma välja paistan) on saamas äng, küsimus olemisest (kuidas olla elus). Aksiomaatilist dogmat ”vaimsus on kõik” (I) asendab ise mõeldud mõte ”elu on muuseum”(II), mida kuuldud fraasist ”maailm on aktsiaselts” (II) lahutab irooniline erinevus.
Ime tabamatus siiski jääb. Muuseumis ”on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.” Selles segasevõitu või teadlikult ebamäärasena konstrueeritud lauses aimuvad samad raskused, mida mujal tajutakse mina (eksistentsi) uurimisel nähtuva määramatuse relatsioonina: ”värelevat pidevust” ehk mina elusust ei saa üheselt määrata. Varjunimest loobunud ja endas Victorit ja mitte-Victorit kandvas Fabianis aimub ajalik, ühtlasi igavene kannatav vaim, kellel ei jätku piisavalt inspiratsiooni, et pääseda võimalikkuse elutusest reaalsesse ellu.
Mihkel Mutt rõhutab seda probleemsust storyst keeldumisega. Storyst kui kõikteadmisel põhinevast libamuinasjutust keeldumine on paralleelne varjunimest (hullusest ja lollusest) loobumisele.
See vihjab, et progressi happy end (ime) ja utoopia (õpetus) ei saa realiseeruda. Sest paradiisi tuntakse ainult ta vastandi, libaparadiisi kaudu. Siit ka Igavese Ränduri olukorra ja seisundi madaldatud kujutamine, mille iroonia aga osutab just kõrgemale. Tarkus ju tunnistab teadmisega samaaegselt ka mitteteadmist. Küsimus ”mis mul viga on?” tähendab vajadust küsida ”kes ma olen?”
Ääh, milleks üldse küsida? haigutab kohalik uuseestlane globaalselt, niikuinii ei saa seda teada, ja kui tulevad küborgid, ei mäleta modernismi ega postmodernismi enam keegi! Siis on kõik fast thinking.
