Arvustus: Tõsine teatriajalugu pöördub tabavaks koomikaks



Kuidas kõlavad eelmise sajandi alguse pisikese Eesti teatriuuenduse ideed tänapäeva teatris? Linnateatri laval tabavalt, lõbusalt, nauditavalt.

Kuigi eelmise sajandi alguse teatriuuendus taotles muu hulgas vabadust kirjanduslikust tekstist, nõudsid Eesti teatris uusi tuuli just kirjanikud – Noor Eesti. Nende seas Arthur Valdes, kelle kirjutised olnud Friedebert Tuglase sõnul täis tormilist energiat ja kes Nigol Andreseni mälestustes loobus kirjandusest teatri heaks, sest ei näinud esimesel enam otstarvet. Valdes oli rännanud Euroopas ja näinud sealset revolutsioonilist kunstiliikumist, mis ütles lahti vanadest väärtustest. Töötanud näiteks kuulsa Adolphe Appia käe all, tõi ta uusi tuuli Eestisse.

Paraku ei jõudnud Valdes idee teostuseni, sest oli sunnitud Eestist lahkuma, kuid juhuse läbi leiti tema (küll mitte täielikud) märkmed hiljuti arhiivist. Nende põhjal on Anu Lamp Tallinna Linnateatri lavale toonud „Kesk-ööpäikese”, mille juured on sügaval eelmise sajandi alguses, ajas enne seda, kui Eesti teater ideoloogilise vankri ette rakendati ja maailma vooludest suuresti ära lõigati.

Valdes uskus, et pikkadele näitemängudele tuleb eelistada lühemaid fragmente ning et loobuda tuleb naturalistlikust teatrikäsitlusest ja luua teatrivahenditega mõjukas sünteetiline vaatemäng.

Samal teemal:

Ootamatult lõbus

Just need kaks veendumust on sel, 2010. aastal Linnateatri laval ka hästi näha. Õhtu koosneb Tuglase, Gailiti, Edgar Allan Poe, Valdese enda ja teiste tekstidele loodud etüüdidest ja mängudest, mida iseloomustavad nopped ekspressionistliku ja futuristliku teatri otsingutest. Viimast iseloomustab hästi Tšehhovi „Kajakas”, mis on esitatud sünteetilise teatri võtmes. Terved stseenid on kokku võetud ühte või paari lausesse või pildikesse. Omal kohal on futurismile omane iroonia ning kuulda saab selle voolu ühte leiutist, onomatopoeesiat. Ja kuigi nii tugevalt teatriajalooga seotud lavastuse peal on omamoodi tõsiduse pitser, on tegu meeletult lõbusa ja vaimuka õhtuga.

Kuigi Eesti teatri areng võis Nõukogude ajal oluliselt takerduda ning taasiseseisvuse alguses pidi tegelema publiku tagasivõitmisega, siis viimastel aastatel on siinsetest teatrisaalides nähtud nii põnevaid eksperimente kui ka ideoloogilisi edasiminekuid. Selle taustal 1927. aasta teatrilavale mõeldud ideid vaadata on aga kummastavalt värske (Tassa „Põrgumäng” ehk pigem visuaalselt kui näiteks teksti tõlgendamiselt).

Mingi osa selles on kindlasti tänapäevasel lavastajakäel, kuid usutavasti olid Valdese märkmed ka suuresti lavastajalikud. Lavakujundus on truu Gordon Craigile, tegelased on tabavad, situatsioonid ja tsitaadid ka tänapäeva inimesele ära tuntavad. Kindlasti aitab, kui tunda teatri- ja eriti kirjanduslugu, kuid nauditav on tükk ka ilma selleta.

Eriti särava etteaste teeb lõpupoole Helene Vannari, vuristades publiku lõputust naerust heitumata ette koomilise ümberjutustuse Mayrinki „Golemist”.

Esietendus

„Keskööpäike”

Lavastaja: Anu Lamp

•• Kunstnik Ene-Liis Semper (teater NO99), muusikaline kujundaja Riina Roose

•• Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin

•• Esietendus 10. aprillil Linnateatri Põrgulaval

•• Etendused 14., 17., 26. ja

28. aprillil ning 6., 7., 8., 24. ja

25. mail

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare