Arvustus: Ujumistrikoo teeb moodsa mehe rõhutud rinna rõõmsamaks
„Mehed ujumistrikoodes” on film lihtrahva seast pärit tavalistest meestest, kes võtavad endale eesmärgi saada kujundujumises väljapaistvateks meistriteks. Ehk siis spordialal, kus inimesed sulistavad basseinis ja moodustavad seejuures kauneid kujundeid. Kujundujumise meistriks saamine on filmi läbiv dramaatiline (või pigem heatahtlikult koomiline) tegevusliin, mis tipneb filmi lõpus kirgastumisega.
Stsenaristi tahtel luuakse tulevaste kujundujujate grupi sees hulk põnevaid karaktereid, kes vaatajale huvi pakuvad. Seekord, võib öelda, on see täiesti õnnestunud. Filmis tõuseb esile üks peategelane – luuseri olemisega keskealine Fredrik (Jonas Inde), töötu ja väikese viinaveaga. Ta ei ole üldsegi halb inimene, kuid elu tal eriti ei laabu. Tema lahutatud edukas eksabikaasa tormab karjääri virvatulukeste järel Londonisse ja jätab Fredrikile mõneks ajaks kaela teismelise tütre Sara (Amanda Davin), kellega isa ei oska suurt midagi peale hakata.
Isa ja tütre lugu ongi see, mis jookseb paralleelselt meeste ponnistusega saada headeks kujundujujateks. Kuni ühel hetkel ei jookse lood enam sugugi paralleelselt, vaid ristuvad. Tütar Sara lülitub isa püüdlustesse. Mis muidugi lähendab kahte üksikut hinge.
Selliseid elu positiivseid pooli rõhutavaid muhedaid komöödiaid on teinud britid ja „Meestel ujumistrikoodes” on kahtlemata temaatiline seos menukate teostega nagu „Püksid maha” või „Kalendritüdrukud”. Lisaks soojale huumorile ühendab filme veel seegi, et see soe huumor on saavutatud väljapaistva näitlejameisterlikkuse abil. Stseenide ülesehitus on ladus ja psühholoogiliselt põhjendatud. Elust enesest leitud positiivsed näited mõjuvad filmis täiesti usutavalt.
„Mehed ujumistrikoodes” oleks esmapilgul justkui epateeriv. Õllekõhtudega vanad hokimängijad hakkavad tegelema spordialaga, mis sobib hästi noortele tüdrukutele. Peale selle on filmis nalju tegelastega, kel vähemlevinud seksuaalne orientatsioon. Kuid konflikt on näiline, tegelikult on film poliitiliselt täiesti korrektne. Film on korrektne isegi mittepoliitiliselt, sest vaatab elule läbi positiivsuse prisma.
Kui Aristoteles defineeris kunsti ja selle erinevust ajaloost, ütles ta, et ajalugu kirjeldab seda, mis juhtus, ja poeesia seda, mis võib juhtuda. „Mehed ujumistrikoodes” kirjeldab seda, mis võiks juhtuda. Tavalise väikese õnnetu inimesega, kes ootab oma tundi, et tõusta kättevõidetud saavutuste rõõmus. Olgu see saavutus kas või kujundujumine.
