Lugesin Anna-raamatu läbi ühe hingetõmbega, niivõrd kaasakiskuv oli see raamat, mis võimaldab väikesel lugejal samastuda kuueaastase Annaga, tema ettevõtmiste ning tuttavate olukordadega. Näiteks koos vanaemaga pannkooke teha.
Anna elab meie pragmaatilise ühiskonna edukalt toime tulevas peres, kus aega ja tähelepanu jagub ka lapsele. Ta on just selline nagu enamik lapsi – jõulusid ootab ta eelkõige kingituste pärast. See on lugu tänapäevast, elust, nagu see siin just praegu päriselt on.
Noor kirjanik tunneb üllatavalt hästi väikese tüdruku hingeelu ja mõttemaailma. Olles ise pikka aega väikeste lastega kokku puutunud, tundus loetu tõetruu ja usutav.
Kirjanik tahab last õpetada, aga see õpetus pole pealetükkiv, vaid kasvab välja selles eas lapse ise teha tahtmise hasardist.
Anna armastab väga loomi. Sünnipäevaks saabki ta isalt-emalt merisea, kellele paneb nimeks Julius.
Juliusega on seotud ka Anna suur saladus. “Mind toodi sulle kingituseks, ja ainult sinuga saan ma rääkida, ainult sina kuuled mind. Seepärast on parem, kui sa oma vanematele selle kohta midagi ei ütle – nad ei usuks sind.”
Suhet Juliusega võib vaadelda muinasjutulisena, kuid tegelikult on meil kõigil, eriti lapsel, vaja üksiolemise hetki, kus võiks olla iseendaga dialoogis.
Anna-lugu on kogupereraamat, kust lapsevanemgi võib õppida: see tuletab meelde oma lapsepõlve, paneb mõtlema lapse vajaduste üle ning aitab mõista, kuidas olla hea (vana)ema ja isa.
Esiletõstmist väärib ladus sõnakasutus, ilus ja sorav eesti keel (erandiks on kahjuks esilehekülg). Teksti toetavad Reet Helisabeth Karmi lustakad ja detailirohked illustratsioonid.
Anna-jutt kujuneb kindlasti tüdrukute lemmikraamatuks.
