9. detsembril 1968 esitles Doug Engelbart avalikkusele pruuni puust karbikest, mille peal on üks punane nupp ja sees kaks risti asetatud metallist ketast. 1961–1964 välja töötatud seade oli mõeldud arvuti juhtimiseks osuta-ja-kliki meetodil. Kuna karbil oli saba taga, naljatas keegi, et see on hiir. Engelbart tahtis leiutisele küll väärikamat nime, aga „hiir” oli tugevam. 1970 sai Engelbart seadmele patendi, aga ei teeninud sellega õieti sentigi, sest personaalarvuti areng ja hiirenõudlus jõudis järele alles siis, kui patent oli juba aegunud. (Videomeenutuse hiire esitlusest leiab http://sloan.stanford.edu/MouseSite/1968Demo.html.)
1972 valmistas varem Engelbarti meeskonda kuulunud insener Bill English arvutile Xerox Alto hiire, mille kõhus oli ketaste asemel pall. 1981 oli Xerox ka esimene, kes pani igale müüdud arvutile hiire kaasa.
1974 mõtlesid Šveitsi arvutiteadlased välja oma hiire arvutile Smaky.
1984 tuli turule Apple Macintosh – esimene müügiedu saavutanud personaalarvuti, mis viis hiire ka massidesse.
1995 mõeldi välja kerimisnupp, aga esimesed mudelid olid nii koledad, et see võeti omaks alles siis, kui aasta hiljem tuli turule Microsoft IntelliMouse.
1999 algas hiiremati allakäik – müügile tulid optilised hiired, mis on muu hulgas ka mustusekindlamad.
Mõne aasta eest murdsid läbi sabata hiired.
