Asjalik inimvihkaja lõbustab nutikusega
Ent võitusid on selles lavastuses teisigi: värskelt mõjuvad VAT-i trupis äsja lavakunstikooli lõpetanud Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Elina Pähklimägi. Rääkimata toredast võimalusest näha laval Katariina Lauku, ja seda õige mitmes rollis, mis kõik esitatud põnevate karakteritena.
VAT-i “Kalevipoja” lavastusest tuttava Markus Zohneri töömeetod on väga spetsiifiline – mees kasutab stseenilahendustena juurdemõeldud mänge. Ja need lisandused teevad paradoksaalsel moel lavastuse mitte pikemaks, vaid lühemaks ja ühtlasi tegevuse mõttes selgemaks. Pakkudes samas publikule osasaamist näitlejate improvisatsioonilisest mängurõõmust.
Nii saavutabki teater sportliku tulemuse, mõningaste kärbetega viievaatuselise värsskomöödiaga saadakse ühele poole veidi enam kui poolteise tunniga, ilma et midagi väga olulist kaduma oleks läinud. Või kui midagi kaobki, siis pole see kärbete ja käsitlusviisi süü. Zohner on põh-jalik stseenilahenduste alal, kuid lavastusest endast on raske välja lugeda ajalist sõnumit, miks tükk just nüüd on mängukavva võe-tud. Mingit ühiskondlikku värelust selles sisu poolest terava näitemängu teostuses näha polnud.
Zohneri nipid toovad välja Moliére’i tekstis varjul oleva koomika. Kahtlemata on Tallinna “Misantroop” lõbusam kui Comédie-Française’is viljeldav selle kõrge komöödia tõlgendamise traditsioon. Ent ärgu see kõlagu etteheitena, vaid kiitusena, sest hea koomika annab enamasti teatrile elujõudu juurde. Rahvusraamatukogu teatrisaalist suurem Kumu auditoorium klapib hästi sellise lõbusama tõlgenduse kohaks.
Elav süsteem
“Misantroobi” puhul ei saa mööda minna Moliére’i värsist. August Sanga imelist tõlget loetakse kenasti, värssi vormitud lausete tähendus ära ei kao. Tanel Saare jaoks tähendab nimiroll olulist arengut, tema Alceste’is on mõt-teselgust, karakterile sobivat järskust ja ka emotsionaalsust. Nipitamine on ka Kristel Maamäe lavakujundus, kus suure klassitahvlina lahendatud ruumile joonistavad näitlejad ise kriidiga hädavajalikud atribuudid.
Võib-olla poleks kõik need lavastuse nipid eraldivõetuna krossigi väärt, kuid üheskoos ja tänu näitlejate antud sisule kasvab välja süsteem, kus näitemäng elama hakkab. Nii veenab see pisikesteks mängudeks jagatud Moliére vaatajat ja vähemalt vormi asjus küsimusi ei teki.
