ASKO KÜNNAP: Jüri Talveti uues luulekogus on pärnaõisi ja pääsukesi
##Metafüüsiline kunst sai tõusta vaid Lõuna-Euroopast – meie kandi päevakarva jahedas suveöös pole ainest sellisteks nägemusteks ja kuumusest heledateks varjudeks, teravaks kollaseks tühjuseks. Siinkandis oleks sürrealistid maalinud teistmoodi ja teistmoodi luuletanud Lorca ja Pessoa.
Jüri Talveti uus luulekogu on põnev niit (urg, juhe, lühiühendus?) Vahemere ja Emajõe, Pariisi ja Mõisaküla, Maroko turgude ja Saarde kalmistu vahel. Ja kõrvutamised, võrdlused, üleminekud kodusest ja väikesest suurde ja kaugesse pole tuulest nokitud, vaid enda naha peal läbi katsetatud. Nagu on ka, julgen arvata, kirjeldatud unenäod ise läbi vaadatud. Ja läbi nähtud.
“Voolab must läbi / soolajõgi – / eile roheline / täna sogane / ikka ärev // Kes oskaks puhata / nagu kloostri all / mägi? // Mozarti pilgu all / lapsi uisutab / päikesest läbi” (lk 19).
See on täiskasvanud inimese täiskasvanud luule. Jüri Talvet, maailmakodanik ja eestlane, Tartu ülikooli maailmakirjanduse professor, on kirjutanud tõsise kogutäie head kaasaegset luulet. Piisavalt isiklikku, et puudutada ja kõnetada, samas piisavalt rafineeritut ja teadlikku, et mõjuda kohati natuke liiga läbikomponeerituna. Aga tegemist polegi enam ju esimese armastaja või identiteediotsinguil lapsgeeniusega.
“Viin paberikonteinerisse / vihikud kuhu 1966. aastal / Läti rahvusraamatukogus / olen tindiga konspekteerinud / vene keelest Lenini “Kogutud teoseid”. // Kasutu saab kasulikuks. / Tabula rasa. Puhas leht. / Ootmas kirja segadust, tumedust. // Maailm algab taas otsast peale!” (lk 60).
Enamjaolt on Talveti luule vabavormiline, aga alumistest kihtidest aimdub, lisaks enesekindlalt hulka segatud tsitaatidele ja parafraseeringutele, klassikalisi vorme ning ühe või teise rütmi kohatist järgimist ja ka kohest tahtlikku rikkumist. Ma pole paraku pädev kõiki viiteid, paiku ja nimesid ära tundma ja autoriga samal sagedusel kaasa mõtlema, aga ühe ja teise pärjatud hispaanlase ja prantslase siiski vist arvasin.
Siiski ei maksa seda raamatut karta. Vabandan, kui eelnenud lõigud tundusid hirmutavatena – “Unest, lumest” ei ole tegelikult piinlikult kõrge lävepakuga luulekogu. Ei pea peast teadma kogu antiikmütoloogiat või olema frankofiil ja sala-katalaan, et tunda rõõmu Talveti Viljandist luuletuses “Kus Egiptimaa” (lk 10) või lapse meele puhtast siirusest luuletuses “Unenäost ette öeldud” (lk 28). Sest ühtlasi on see ka soe ja südamlik raamat. Siiralt!
“ah kartsid öelda et kuusk on roheline? / et kevadine kastan on kroonlühtrites katedraal? / kartsid, et sind võidaks pidada kuuseokkaks? / hobukastanimunaks? / ära karda. niikuinii on. niikuinii oled.” (Lk 8.)
Aga und on selles raamatus tõesti palju rohkem kui lund. Ja palju on ka pääsukesi, pärnaõisi ja tervendavat loitsu. Palju rohkem kui saksa filosoofe ja prantsuse maalikunstnikke. Ja taoline tasakaal hetke tabamise ja ajatu ülistamise, peopesa-suuruse ja ääretu vahel toimib läbi kogu raamatu. Muide, kui tahta lugeda uuemat eesti luulet, mis kõneleb vaid läbi marmori ja viinapuuväätide ühe või teise katedraali tagaseinal, siis selleks on olemas Juhan Maiste ja tema “In Arcadia Ego”. Seal juba nende vastu, kes alkoovil ja trifooriumil, vahet ei tee, mingit halastust ei tunta!
Mulle ei meeldi, kui selle asemel, et kunsti teha, kirjutatakse kunsti tegemist kirjeldavaid kontseptuaalseid projekte, mis lõpevad paari uduse väljaprindi või kurva koduvideoga Linnagaleriis. Ja mulle ei meeldi, kui kirjanduse kirjutamise asemel kontrollimatu purjus sõnadekahurina kõike, mis esimesena pähe turgatanud, luule pähe ette kantakse. Elu on selleks liiga lühike, et kõike sellist taluda ja tarbida viitsiks. Aitäh, jumal ja/või metshaldjad, ühe hea ja päris ehtsa luulekogu eest! “Unest, lumest” on nauditav ka kolmandal lugemisel.
PS! Lugege enne tervikusse süvenemist sissejuhatuse asemel nimiluuletust (lk 34)!
