Asko Künnap: luuleta, aga ära valeta!


Asko Künnap: luuleta, aga ära valeta!
Terje Lepp

Reklaamimees ja disainer Asko Künnap pole kunagi kohanud meeldivamat ja mõistvamat klienti kui luuletaja Asko Künnap. Kaarel Kressa vestles mõlemaga ja jõudis järeldusele, et ka esimene on reklaamimehe kohta täiesti korralik inimene.

Et septembri lõpus toimuva Göteborgi raamatumessi peaesineja on sedapuhku Eesti, murdsid kohalikud kirjamehed juba pikemat aega pead, kuidas suurel kirjandusfestivalil silma torgata. Viimaks läks läbi idee, mille kohaselt kujundatakse Eesti messiboks suure musta kuubina, mille kõrval asub raamatupoe must ruut. Jan Kaus pani kirja kontseptsiooni, Asko Künnap joonistas projekti.

“Seal messil on selline virvarr, et silma torgata on väga raske, eriti Eesti-sugusel väikeriigil,” ütleb Künnap. “Meie lihtne must tahukas vastandub oma rahulikkuses sellele vadinale ja sädinale.”

Tegelikult on eesti kirjanikud Rootsimaal käies alati osanud silma torgata, põhjustades kui mitte skandaali, siis vähemalt elevust. Künnap arvab, et eestlased rabavad sellega, et nad jäävad iseendaks. Rootslaste puhul paneb teda imestama, et suur osa neist tegeleb asjadega, mis neile endale ei meeldi – see käib ka kirjanike kohta.

“Rootsi heaolus loksuvat konnatiiki on väga lihtne raputada, seal ei peagi skandaali tegema. Eesti kirjanikud ei pobise oma nina alla ega sure lava peal ära, nad esinevad pressikonverentsil enesekindlalt, oskavad keeli ja vaatavad silma. See on rootslaste jaoks oi-oi kui suur asi.”

Göteborgi messil täidab Künnap lisaks kuubi projekteerimisele veel mitut rolli. Reklaamibüroo Rakett, milles ta on loovjuht ja kaasomanik, kujundab enamiku messil jagatavatest trükistest. Luuletajana astub Künnap üles nii kuubis kui ka väljaspool seda.

Festivalil esitletakse ka eesti luule ainel valminud anima-DVD-d “Must lagi”, milles seitse Eesti tippanimaatorit esitavad oma nägemuse seitsmest luuletusest.

Künnap arvab, et eesti kultuuris on kaks väga tugevat nähtust: animatsioon ja luule, mis mõjuvad koos väga võimsa sümbioosina. Üks seitsmest multifilmist, Kaspar Jancise vändatud “Viimane sigaret” põhineb Künnapi luuletusel, kes osales filmi valmimisel kaasstsenaristi ja -kunstnikuna. “Sellist nähtust nagu animeeritud luule polegi maailmas teadlikult eriti tehtud.”

Kriitikud hindavad Künnapi luuletusi kõrgelt. Autor näeb tublisti vaeva ka sellega, millisel kujul tema tekstid publikuni jõuavad – olgu siis raamatu, muusikalise kirjandusetenduse või kaardipaki näol.

Kümmekond aastat reklaamiäris töötanud Künnap disainib oma raamatud mõistagi ise: “Võimatu on leida teist nii toredat ja paindlikku koostööpartnerit, kes sinu mõtteid loeb ja alati kõigega nõus on.”

On juhtunud, et Künnap on valmis luuletuse kujundusega sobivaks kohandanud või siis juba valmis kujundatud raamatusse uusi tekste juurde toppinud. Künnap arvab, et ehk teebki ta järgmise luulekogu kujunduse valmis enne luuletusi ning kirjutab tekstid hiljem valmismõõdetud silpide ja ridade arvu põhjal. Tundub, et ta saaks sellise tembuga hakkama küll.

“Mõni ortodokssem luuletaja ehk ütleks, et see on tühi eputamine. Tõsi, hea luule ei vaja midagi peale iseenda, aga kui ma juba oskan kujundada, siis miks mitte kaht asja ühendada,” ütleb Künnap.

Ta märgib, et luule ei ole vorm, mida oleks lihtne mõista, ning luulehuvilise vaimne vaev väärib austust. “Luule n-ö pakendamine ei ole ainult raamatu kujundamine, vaid ka näiteks luuleõhtu. Miks peaks luuleõhtu olema igav? Mõtle, inimesed on selle asemel, et kodus mingit lolli telesaadet vaadata, vaevunud lohistama ennast kirjanikke majja luulet kuulama. Neile võiks selle eest natuke vastu tulla.”

Seepärast loeb Künnap enne püünele minemist oma tekstid paar-kolm korda läbi, paneb rütmi paika ja jälgib, et asjad kulgeksid nagu teatrietendusel. Teinekord kutsub sõber Heiki Kalle musitseerima või kasutab luule taustaks videokunsti (sõna, mida ta vihkab). “Neid luuleõhtuid, kus keegi enda nina ette vahtides kolm tundi midagi pobiseb, on minu abitagi kogu maailm täis,” usub Künnap.

Künnapi puhul on huvitav, et tema esimestele kirjaproovidele järgnes kümneaastane paus. Ajakirjas Noorus avaldatud ja kirjandustoimetaja Rudolf Rimmeliga õpetlikke kirju vahetanud noorautor murdis lõpuks välja kunagi kosmilises kauguses terendanud Vikerkaarde.

Loe veel

Siis jäi Künnapi sulg pikalt vait. “Üritasin paberit ja inimesi säästa, puhtalt grafomaaniast ei pea kõiki seinu täis kirjutama. Esimene noorusevaimustus oli ammendunud ja janu näha luuletusi trükituna päris kirjandus-

ajakirjas oli leevendatud.”

Vanade tekstide poole on ta julgenud poole silmaga kiigata ja nendib, et väga hullud need ei olnudki. “Nad olid ebakindlamad ja seetõttu varjatud enesekindluse, vormi ja poosi taha,” arvab Künnap. “Kui oled väga noor, on sul tunne, et sa ei saa välja näidata, mida siiralt mõtled. Noortel inimestel on üldse väga raske. Paneb vahel muigama, kui meenub, kuidas täiesti triviaalsed probleemid tundusid hullemad kui tuumasõda.”

Uuesti kirjandusse tuli ta juhuslikult. “Vahepeal tegin koomiksilaadset värvilist graafikat. Ühe näituse puhuks kujundasin väikese kataloogi. Iga lehe üks pool oli neljavärvitrükis ja pildiga, teine ühevärvitrükis ja tekstiga. Mõtlesin, et oma elulugu ega mingeid mainfesteerivaid tekste pole sinna mõtet paigutada, selle asemel kirjutasin mingeid tähelepanekuid, mis olid ilmselt piisavalt luuletust meenutavas vormis.”

Kataloogi napsas kaasa Karl Martin Sinijärv, kes kirjutas selle põhjal Postimehele kiitva kirjandusarvustuse. Järgmisena tundis nende kirjanduskaugetel eesmärkidel valminud ridade vastu huvi juba ajakiri Looming. Sõrm oli saatanale (tagasi) antud.

Niimoodi siis saigi eesti kirjandus ühe tippklassi kuuluva luuletaja võrra rikkamaks. Aga kuidas saadakse disaineriks? Sünnitakse? Ei usu, et asi on päris nii radikaalne, arvab Künnap. Siis meenutab ta, et lapsena oli tema lemmiktegevusi võtta kätte mingi ese ja kujutleda, et tema ees on midagi hoopis muud.

“Näiteks võtad kätte traksirihma otsa, noh, selle krokodilli, mis seal on, ja kujutad ette, et see on lennumasin. Või keskaegne relv. Või mööbliese. Ja siis püüad välja mõelda, miks tal on just selline välimus. Aga see vist ongi disaineri mõtlemine.”

Reklaamialale tulemisega seoses jutustab Künnap järgmise loo.

Istunud kord kaks disainiüliõpilast pisikese pööningu-

ateljee põrandal, kuulanud tuult läbi plankude vilisemas ja lugenud viimaseid kroone kokku. Rahanatukest jagus täpselt ühe õlle ostmiseks, üle jäi vaid kahekümnesendine. Siis lubasid tudengid pidulikult, et enam iial ei pea juhtuma, et neil üldse õlleraha ei ole. Vande kinnituseks löödi viimane kahekümnesendine peitliga pooleks. Ühe poole sai Künnap, teise kursusevend Priit Isok. Reliikviad on paraku ajaga kaotsi läinud – ehk peaks uued võltsima, mõtiskleb Künnap –, aga mehed on siiamaani sõbrad ja kolleegid.

Lisaks poolitatud mündile oli Isokil ja Künnapil käepärast kaks komplekti ajusid, mõnevõrra vaba aega ja Isoki mustvalge sülearvuti. “Reklaam ja graafiline disain oli juhuslik, aga loogiline valik – olime disaini õppinud ja aimasime, et see ala võib paari aasta pärast oluliseks muutuda.”

Esmalt vabakutselistena alustanud noormehed töötasid bürooruumides, millele pääses peaukse sulgemise järel ligi vaid maja keldris asunud stripibaari kaudu. Kord tuli neil sama teed pidi kontorisse juhatada hilisõhtul Eestisse saabunud Jaapani klient. Kui tellijatele oli tarvis muljet avaldada, kutsusid kompanjonid sõpru külla, et need arvutite taga klõbistaksid või mobiiliga vesteldes asjalikku nägu teeksid. Korralik kauboikapitalism.

Üheksa aastat töötas Künnap reklaamiagentuuris Zoom, hiljem asutas Raketi-nimelise firma. Selle aja jooksul on ta meile pähe määrinud rohkem tooteid, kui me tõenäoliselt aimatagi oskame. “Kõik, kes reklaami või turundusega tegelevad, teavad, et mingis mõttes on see porno,” selgitab ta. “Aga kas ta peab olema just idasaksa hardcore? Võib-olla nagu maitsekas erootiline film?” Mingil juhul ei reklaami Künnap narkootikume, parteisid, religiooni ega kasiinosid.

Praegu on tal käsil aidsiteemaline õppefilm, mis on jätkuks tänava- ja telepildist tuttavale HIV-loosimiskampaaniale. Kui reklaam tekitab rahva seas mingitki arutelu, teeb see Künnapile rõõmu. “Tavaline inimene ei peaks üldse reklaamist rääkima, reklaamipausi ajal tuleb külmkapi juurde joosta,” arvab ta. Künnap ise on sedasorti friik, kes tahaks telekavasse saadet, kus näidatakse ära nädala sees jooksnud reklaamid – igaüht korra.

Üks Raketi esimestest kampaaniatest kandis sõnumit “Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!” Kui reklaamitegija võitleb tarbimismaaniaga, siis kas see on patulunastus või silmakirjalikkus?

“Tartu turunduskonverentsil küsiti ka, kas see pole oksa saagimine, millel istud,” nendib Künnap ja arvab, et pigem hävitab ta selle puu võrast lehekahjureid. “Reklaamis võib fantaseerida, fabuleerida, luuletada, aga ei tohi pahatahtlikult näkku valetada.”

Tarbimishulluses inimest võrdleb ta labürindis ringi jooksva rotiga, kes suudab langetada otsuseid vaid etteantud valikute põhjal. “Rott jookseb kas vasakule või paremale, ta ei mõtle, et jääks seisma või prooviks üle müüri ronida või appi hüüda. Aga inimene peaks suutma näha valmis lahendustest kaugemale.”

Raketi puhul peab Künnap oluliseks, et firma eirab klassikalist reklaamibüroo struktuuri ja tööprotsessi. “On lihtsad eesmärgid, mis on vaja täita, ja hulk asjalikke inimesi, keda on vaja motiveerida,” usub ta. “See süsteem ei pea olema majandusõpikust pärit, Ameerikast kopeeritud mudeli vähendatud variant. Keegi alguses sõimas, et me olevat Euroopa esimene sˇamanistlik sotsiaaldemokraatlik agentuur, aga me võtsime seda komplimendina.”

Künnap on elanud aastaid Tallinnas, aga tunneb ennast paremini kodus lapsepõlvelinnades Tartus ja Helsingis. “Midagi on siin kohutavalt valesti,” ohkab ta ja räägib pikalt sellest, kuidas vanalinnast suretatakse normaalne elu välja ning asendatakse rahapesupoodide ja disneyliku vaabaga. Eriti groteskne paistab talle valglinnastumine.

“Renessansiajastu legendaarne skulptor ja kullasepp Benvenuto Cellini sai linnamüüride sees kaklemise ja duelleerimise eest karistuse, mida ta pidas ebainimlikult karmiks – ta ei tohtinud pool aastat tulla Firenzele lähemale kui kümme kilomeetrit,” märgib Künnap. “Paistab, et suur osa Tallinna pakse ja rikkaid on samuti teinud midagi väga nurjatut ja otsustanud end karistada veelgi rängemalt – nad on end eluks ajaks mõistnud elama Tallinna müüridest kümne kilomeetri kaugusele.”

Künnapile meeldiks, kui kõik inimesed vahel seisataksid ja endalt küsiksid, mida nad elult soovivad – kord päevas, nädalas või aastaski. “Kas sa tegelikult ka tahad seda, mille poole sa pürgid? Kas see tipp, kuhu sa teel oled, ei või olla hoopis ebamugavam ja tuulisem?” Künnap võrdleb seda ärkveloleku kontrolliga. Teise hinge ei näe, aga tundub, et tema omas on asjad üldjoontes hästi – teeb, mida tahab, ei paista üle-

aru stressivat, võttis aastapäevad tagasi naise.

“Tahan, et saaksin süveneda asjadesse, mis mind huvitavad ja mida pean vajalikuks, ilma et peaksin kiruma inimlikku lollust, muretsema liiklushuligaanide, vaenuliku naaberriigi või rahapuuduse pärast. Ja helgematel hetkedel see ju nii ongi.”

Asko Künnap

•• Sündinud 6. septembril 1971

Haridus:

•• 1989–1995 Eesti kunstiakadeemia, tootedisaini ja graafilise disaini eriala

•• 1991–1992 Oslo kunstiakadeemia, sisearhitektuuri eriala

Töö:

•• 1991–1993 vabakutseline disainer ja illustraator

•• 1993–1994 ajakiri Magneet, kujundaja ja küljendaja

•• 1994–2003 reklaamiagentuur Zoom, kunstiline juht

•• Alates 2003 reklaamiagentuur Rakett, kunstiline juht

Teosed:

•• 1999 “Pimeduse vastu”, kolm lühilugu ja graafika

•• 2000 “Kokkusattumuste kaitseks”, luuletused ja graafika

“Neid vigu me ei korda”, luulekogu (koos Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Roostega)

•• 2001 “Kaardipakk”, luulekogu (koos Karl Martin Sinijärve, Jürgen Rooste, Elo Viidingu ja Triin Soometsaga)

•• 2003 “Ja Sisalikud vastasid”, luulekogu tüpograafiaõpiku vormis

•• 2004 “Kõige ilusam sõda”, luulekogu “Untitled”, ingliskeelne luulekogu (koos Karl Martin Sinijärvega)

Turundustöö:

•• 1998 sotsiaalkampaania “Ära löö last!” (koos Sirli Tarve, Priit Isoki ja Kaur Hansoniga)

meedia-performance ja -skandaal “ZOOM TV” (koos Priit Isoki ja Kaur Hansoniga)

•• 2002 Eurovisiooni ekraani-

graafika ja teleülekande maskotid

•• 2003 sotsiaalkampaania “Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju” (koos Priit Isoki ja Annela Pildrega)

•• 2006 sotsiaalkampaania “Ära osale loosimisel” (HIV)

•• Loonud lauamänge ning kujundanud rohkem lavastusi, raamatuid, plaate ja logosid, kui me jõuaks neil veergudel üles lugeda.

Teised temast

Jürgen Rooste

luuletaja

•• Asko on säärane kaval rotilaadne olend – kõige paremas mõttes, loov nagu loom ja vilgas nagu välk. Sõpradele hää sõber ja vaenlastele kole oga tagumendis.

•• Millegipärast mõtlen ma praegu korra pääle, mil naasime mõned aastad tagasi Göteborgi messilt ning lennundus-ametnikud-tõprad keerasid meile käki ja unustasid meid (terve kamba) ööseks Kopenhaagenisse: see on üks väheseid kordi, kui ma olen Askot näinud endast välja minevat, nii et ta viskas oma passi lennujaama põrandale ja hüppas selle pääl kahe jalaga.

•• Jah, aga see on tõesti erand (neid erandeid tuleb tal ajuti ette, eks ole kolleegidki toole lendamas näinud), muidu võib Askot lausa eeskujuks tuua, mäherdune üks mees tänapäeval peaks olema: jõuline ideede generaator, kes teab oma häid külgi põrgulikult hästi ning rakendab neid... loovalt. Jah, mis sa hää sõbra kohta ikka ütled, kui ütlema hakkad, tuleb säärane kiitmisjoru välja, aga pagana pärast, tore ta ju on. Sihuke ehtne musketär!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare