Asko Künnapi vaade fs-i maailma
Kui sellele eelnenud ?Valgete kaantega raamat? oli minu jaoks lihtsalt huvitav ja lugemist väärt luuleraamat, siis ?2004? on oma lihtsuses monumentaalsusega ähvardav vaade elule maailmas siin, nüüd ja sügavuti. Lugesin selle kaks korda aeglaselt läbi ja tahtsin minna sõnade sisse natuke sügavamale kui seda trükipaber lubab.
Miks on raamatu eessõnaks katke Orwelli raamatust ?1984?? Kui öösel ?suurte autodega veetakse surma?, siis kuhu seda ikkagi veetakse? Mis liigub mehe peas, kes kirjutab: ?minu käsi teises linnas / kirjutab paberile / yhe nimetähe / ma ei tea mis teil toimub seal / mida need lapsed teevad / kelle ema tapeti / eelmisel aastal enne jõulu / oma maja ees / mida teeb yks teine laps / kellel on minu silmad / ja mida teed Sina??
Inseneride imelised pead on välja mõelnud interneti, nende uskumatud käed on valmis ehitanud arvutid. Kirjutasin sellele mehele ja küsisin järele.
Kui Orwell kirjutas oma raamatu ?1984?, oli see aasta hämar tulevik. Meie oleme selles aastas elanud ja selle üle elanud. Ja numbri 1984 jaoks on meie peades tollasest küllaltki klaustrofoobilisest aegruumist omad pildid ja mälestused. Sinu raamat ?2004? ongi kirjutatud aastal 2004. Milline on sinu aasta 2004? Palju sa jutustad realistlikust tänahetkest ja palju on su tekstides tagasi- või ettevaatelist?
See 2004 on ikka sama reaalne aeg, milles me praegu elame. Mis ei tähenda, et selles ei oleks ladestusi varasematest aegadest. Muuhulgas ka 1984. aastast. Ka orwellilikus tähenduses ? ei ole need pained ja hirmud kuhugi kadunud. Nii et ?2004? on omal moel ?Kakskymmend aastat hiljem?.
Kui palju on elaval, töötaval, sööval ja õhtul kodus uinuval Frantsuaal pistmist karmi mehe FS-iga? Kas FS-i rõhutatud värvipimedus või film nuaari kõrvaltänavad on ühtlasi ka sinu omad?
Kõigepealt teeme yhe asja selgeks ? fs kirjutatakse väikeste tähtedega ja see olengi mina. Nii. Yks asi sai nyyd paika. Eks ?2004? olegi sellest, kuidas ma elan, töötan, söön jne. Ja sealjuures armastan, vihkan, masendun? Uinumise koha pealt tuleb kyll seda tunnistada, et see juhtub minuga tavaliselt mitte õhtul, vaid siis, kui Lasnamäe lindude kolmas vahetus on hommikulaulu alustanud.
Kui Sa aga pidasid silmas raamatu viimast luuletust, kus on juttu karmist mehest, siis see on sulaselge eneseiroonia. Kuidagi tuli kogu see lugu kokku võtta, aga niipea kui ma ennast veidigi distantsilt vaatan, tuleb iseenesest irve näkku. No kuidas sa võtad sellist tõsiselt?
Rõhutatud värvipimedus ja film nuaar ? hea, et Sa veel gooti diskursust mängu ei tõmba. Miskipärast tuli mulle praegu meelde yks intervjuu The Sisters Of Mercy liidri Andrew Eldritchiga, kus ajakirjanik pöördus tema poole sõnadega ?prince of darkness?. Mispeale Eldritch sõna lausumata ruumist lahkus. Ise ka ei tea, miks see mulle just praegu meenus.
?2004? on palju lihtsam, selgem, võib-olla ka täpsem kui varasem, mida sa kirjutanud oled. Vabanda mind, kui eksin. Kas see on teadlik ja tahtlik suund või lihtsalt küpsemine (loe: vananemine)?
See on teadlik ja tahtlik vananemine.
Piirid hägustuvad, distsipliinid sulavad kokku jne. Ja kõik need teised postmodernistlikud tühiväited. Aga tõsiselt kõneldes ? oled sa tahtnud kirjutada laulusõnu või laule? Või kirjutad neid juba? Kas maailmast, mida kirjeldad ja jutustad lahti aastas 2004, saaks kirjutada näidendi või filmistsenaariumi?
Oh, ma olen igasuguseid asju tahtnud. Suurim salasoov, mille nyyd avalikustan, kuigi olen seda vist varemgi, purjuspäi ja/või ilusate naiste seltskonnas välja lobisenud, on olla rytmimasin. Minu suurimaks iidoliks on Doktor Avalanche sealtsamast Sistersist.
Aga laulutekste olen ma aastaid tagasi isegi kirjutanud. Kuigi ma ei ytleks, et see eriti hästi välja kukkus. Asi polnud esitajas ? see oli yks vihane punkbänd ja ajas oma rida, nagu peab. Mina polnud tookord piisavalt valgustatud, et mõista lihtsat tõde ? hea luule ja hea laulutekst töötavad täiesti erinevatel reÏiimidel.
Kõneled irooniast ja eneseirooniast. Kui tõsiselt peab võtma sinu tõsises sõnastuses ja tõsises vormistuses tekste? Tegelikult on neis ju palju sooje alatoone ja inimlikku nukrat huumorit? Paranda mind, kui olen täiesti valel teel.
Mis saaks mul selle vastu olla, kui keegi leiab mu tekstides sooje alatoone ja inimlikku nukrat huumorit! Seda ytlen ma praegu ilma igasuguse irooniata? või kui? siis nukra eneseirooniaga. Võib-olla ei oleks mulle endale kunagi selline sõnastus keelele tulnud, aga igal juhul ei ole ma mingi sadist-satanist, kes soovib lugejale kurja. Pigem kisun kõigi oma depressioonide ja naeruväärsustega sinna Woody Alleni tegelaste kampa. Nii et tuleb vist Sinuga põhimõtteliselt nõustuda.
Aga et tulla Su kysimuse alguse juurde tagasi, libiseks ma näiliselt hoopis teisele teemale ja räägiks mitte oma luulest, vaid selle ehitusmaterjalist ? elust. Ma võtan elu väga tõsiselt, kõlagu see nyyd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga nipernaaditsemise eest peab keegi, enamasti keegi teine, maksma topelt valusat hinda. Ja kuna mul pole mingit alust pidada ennast kellestki paremaks, siis pole mul selleks ka õigust. Nõus, ka mina pole eksimatu, teinekord võtavad mu vääratused suisa suure sigaduse mõõtmed, aga ma ei tee selliseid asju kunagi syydimatult ja põen neid kõiki enda sisemuses läbi. Võib-olla olen piiratud, kes teab, aga seda, mida ma märkan, võtan ma tõsiselt enda sisse. Aga nii kui ma oma eksistentsiaalsetes painetes piinlevat kõhna keha kõrvalt vaatan ? beanlik, beanlik ja tragikoomiline on see kõik!
Usun, et mu tekstid peegeldavad mu loomust ysna varjamatult ja kogu see jutt oli ka neile seletuseks. Aga kui tõsiselt siis ikkagi tuleks mu tõsiselt kirjutatud luuletusi võtta? Ilmselt sama tõsiselt kui mind ennast, aga see on juba igayhe enda otsustada.
Kui suure osa sinu elust täidab kirjutamine? Või sellele mõtlemine, sellega mõttes tegelemine? Mitu korda loed üle ja muudad üht luuleteksti, enne kui selle avaldamiskõlblikuks tunnistad? Kaua kirjutatakse luuletust?
Ma arvan, et kirjutamisel on mu elus enam-vähem nii suur osa, kui ta seda väärib. Inimkeeli öelduna ? yhest kyljest pean ikkagi primaarseks elu ennast, ma ei taha romantilise geeniusena enda, veel vähem kellegi teise elu Kunsti nimel ära lörtsida. Teiselt poolt võtan ka kirjutamist tõsise tegevusena, mis nõuab enesedistsipliini, igat joomalauas syndinud sõnamängu ma tiraÏeerida ei kavatse. Need lugematud päevad minu elus, kus ma ridagi ei kirjuta, ei pruugi olla veel raisatud. Aga on perioode, kus päevas tuleb kaks, kolm, neli luuletust. Ja siis ma pyyan olla võimalikult täpne ? ei yhtki yleliigset ega põhjendamatult kahemõttelist rida, väljendit, sõna, tähte ega kirjavahemärki. Kui saab ilma pealkirjata, siis ma seda ei pane.
Kui laskuda tootmisprotsessi tehnilistesse yksikasjadesse, siis suuremad kahtlused ja vaidlused oma paremate ja halvemate minade vahel pean enne paberi-pliiatsi või klaviatuuri taha istumist. Nii et sellist asja ei ole, et ma istuks ja mõtleks, et ?no ei tule vaimu peale!? või et kuidas ma oma suurt sisemist palangut kyll sõnastada suudan. Hakkan kirjutama siis, kui tunnen, et mul on tõesti midagi öelda ja kujutan ette, kuidas see umbes kõlama peaks.
Sellegipoolest loen pärast tulemuse kriitiliselt yle, tihti kisun midagi maha, muudan, ja mis seal salata, selles tööjärgus piinan ennast teinekord tõesti yhe, selle va kõige sobivama sõna otsimisega, mis peaks seda, mida mul on öelda, kõige täpsemalt väljendama. Aga muudatusi võin ma teha ka veel siis, kui asi juba korra trykis ilmunud. Mahatõmbamine tähendab muidugi ka tervete tekstide hylgamist. ?2004? ei sisalda kaugeltki kõike, mida ma olen viimase nelja aasta jooksul avaldanud. Eile just yks sõber kysis, miks ma ei pannud raamatusse yhte varem ?Loomingus? ilmunud, tema meelest väga head luuletust. Ju ma polnud selles tekstis enam nii kindel.
