Askur Alas ja islandlaste Jaan Kross


Saatuse tahtel on saanud islandi keele tõlkija Askur Alase esimeseks suureks tööks kolmeosaline romaan, mis tõi kirjanik Halldór Laxnessile ainsa eales Islandile jõudnud Nobeli auhinna.

— Kuidas sa „Islandi kellaga” kokku sattusid?

— Isa tõlkis suurema osa selle esimesest osast. Aga eelmise aasta sügisel ta suri ja Krista Kaer Varrakust tegi mulle ettepaneku teos lõpetada, sest muidu nad oleksid pidanud tellima selle tõlkimise inglise või mõne muu keele vahendusel. Eks ma olen juba natuke islandi keelest tõlkinud ja kavatsesin seda niikuinii edasi teha, kuigi omal valikul poleks sellist raskekaallast kohe ette võtnud. Ja pean märkima, et ilma toimetaja Ülev Aaloe toetuseta poleks ma julgenud seda teha. Ta oli isa sõber ja on ise rootsi keele tõlkija ning veenis ja aitas mind.

Kevadel võtsin Eesti Ekspressist kolm kuud palgata puhkust ja asusin tõlkima. Töö kõrvalt ei ole võimalik sellist asja teha. Leidsin ka, et ei suuda kõike ainult Eestis teha ning taotlesin kulkalt ja Põhjamaade ministrite nõukogult toetust ning veetsin kuu aega Islandil – see oli palju abiks, et paremini mõista ja sisse elada. Otsisin seal üles oma ülikooliaegse kirjandusõppejõu Dagný Kristjánsdóttiri ja käisin iga paari päeva tagant konsulteerimas, et mida Laxness täpselt silmas peab. Mind abistasid ka teised islandlased.

— Sa oled siis praegu ainus islandi kirjanduse tõlkija Eestis?

— Eks neid inimesi, kes on Islandis käinud ja ka õppinud seal ning keelt oskavad, on veel. Aga pole kuulda olnud, et keegi oleks tõlkimisega tõsisemalt tegelema hakanud.

— Miks sa üldse islandi keelt oskad? See pole just levinud hobi.

— Õppisin 1991–1994 Islandi ülikoolis islandi keelt. Astusin tookord sisse ka Tartu ülikooli ajaloo erialale, aga Island tundus palju huvitavam valik.

— Halldór Laxness on islandlastele vist sama tähtis kui eestlastele Jaan Kross?

— Võib nii öelda küll. Kuigi islandlaste suhtumine Laxnessi on vastuoluline. Ühelt poolt nad tunnustavad teda kui suurmeest ja kirjandusklassikut, aga tema kui inimese suhtes on paljud kahtleval seisukohal, sest omal ajal kiitis Laxness kommunismi ja Nõukogude Liitu ning sellest on jäänud okas hinge. Kuid igaühesse, kes nende suurkirjanikku tõlgib, suhtuvad islandlased väga soojalt.

— 1960-ndatel ilmus Henrik Sepamaa tõlkes mitmeid Laxnessi romaane, aga „Islandi kellast” vaadati mööda, ehkki see tähtteos ilmus juba Teise maailmasõja ajal ja oli ajendiks ka Nobeli kirjandusauhinnale, mille Laxness sai 1955…

— Arvan, et asi oli selles, et raamat kõneleb muu hulgas väikerahva iseseisvuse püüdlustest, mis Nõukogude ajal polnud kohane teema.

— Isegi inglise keeles ilmus „Islandi kell” esmakordselt alles sel aastatuhandel. The New York Timesis ilmunud arvustus sedastas, et seda on väga raske tõlkida. Miks?

— Laxnessil on omapärane sõnakasutus ning ta leiutas ise uusi sõnu ja sõnavorme. Õnneks aitasid mind selle kohta koostatud spetsiaalne raamat ja islandlased. Laxness kasutab palju ka ladina, saksa, taani ja muus keeles sõnu, väljendeid ja lauseid. Samal ajal ei kasuta ta jutumärke, mis meie eestikeelses tõlkes parema arusaadavuse huvides lisasime.

Veel oli abiks üks paks raamat, kus on „Islandi kella” peatükkide haaval üksipulgi analüüsitud, et kust mingi asi pärit võib olla. Ning mul olid kõrval ka inglis- ja venekeelne tõlge. Ingliskeelses tõlkes on küll kahjuks hulgaliselt vigu. Näiteks ühes kohas kirjeldab Laxness, kuidas majast kantakse tuhka välja ja sõnnikut sisse, aga tõlgitud oli, et ka sõnnik kanti välja – ilmselt ei tabanud tõlkija ära, et sõnnikut viidi põletamiseks, sest puid pole. Lisaks oli Ülev Aaloel ka rootsikeelne tõlge.

Mulle tegi asja veelgi raskemaks, et mu islandi keel on pisut roostes, kuigi õnneks olen viimastel aastatel saanud igal suvel mõned nädalad Islandil giidina töötades seda rääkida. Töötasin ka isa osa uuesti läbi, et paremini järgida neid rööpaid, mis ta oli juba valmis seadnud. See on suur vastutus, et klassik saaks parimal viisil edasi antud ja minul on tõlkijana alles vähe kogemusi.

— Mida varem tõlkinud oled?

Loe veel

— Pärast Islandilt tagasitulemist, 1994 tõlkisin esmalt tohutult paksu raamatupidamise käsiraamatu kohalikele omavalitsustele. Hiljem tõlkisin ETV-le 24-osalise multifilmisarja „Jõulud teel maale” ja alustasin Egilli saaga tõlkimist, mis on üks tähtsamaid saagasid pärast Njalli saagat. See on mul praegugi pooleli, selle skaldiluulet tõlgin koos Juku-Kalle Raidiga. Koos Juku-Kallega oleme varem eesti keelde tõlkinud Stein Steinarri luulekogu „Aeg ja vesi” (kätte­saadav aadressil www.eki.ee/ ninniku/NINNIKU2/luule/ steinarr_raid.html). Enne „Islandi kella” tõlkisin veel näpuharjutuseks näidendi „Köök mõõdu järgi: tavalised õuduslood”, mida esitati kevadel Põhjamaade draama päevadel.

— Kui pikk on su nimekiri tõlkimist ootavast islandi kirjandusest?

— Kõige rohkem meeldivad mulle saagad. Esmalt tahaks valmis saada Egilli saaga ja siis tõlkida näiteks Laxdœla saaga ja nii edasi. Aga kirjastused tahavad, et tõlgiksin hoopis kriminaalromaane – seetõttu valmivad ilmselt enne Egilli saagat Islandi menukirjanike Yrsa Sigurðardóttiri ja Arnaldur Indriðasoni teoste tõlked. Üksnes need kolm raamatut on juba terve aasta töö. Laxnessi teostest tahaksin veel tõlkida Verivendade saaga paroodia „Gerpla” ning romaani „Kristnihald undir jökli”.

— Kas loobud tööst Eesti Ekspressi ajakirjanikuna tõlkimise kasuks?

— Olen seda kaalunud, aga korterilaen vajab maksmist ja see ei ole Eestis tõlkija honorari juures praegu võimalik. Mingi teine töö peab kõrval olema, kuigi töö kõrvalt on jälle raske tõlkida.

— Millal ise raamatu kirjutad?

— Selliseid plaane mul pole.

Mida tähendab islandlastele „Islandi kell”

•• See Halldór Kiljan Laxnessi (1902–1998) romaan ilmus kolmes osas aastatel 1943, 1944 ja 1946. Ajaloolistel allikatel põhineva romaani mõtet veeretas ta juba 1924. aastast, kuid tõuke kirjutamiseks andis sõda, mis tõi 130 000 islandlase kõrvale 50 000 võõrast sõjaväelast ning saare rahva ja kultuuri säilimine rippus juuksekarva otsas.

•• „Islandi kellas” pöördub Laxness juurte juurde, ühendades muistsete saagade stiili ja sisu sündmustega 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses, mil katku järel oli alles jäänud vähem kui 40 000 islandlast, kes kannatasid Taani kuninga rõhumise all.

•• Islandil valitses äärmine vaesus ja viletsus, mätaskatusega majades elav lihtrahvas müüs salaja oma lapsi ja varastas ellujäämiseks õngenööri. Pisimgi vastuhakk Taani võimule või ahnetele taanlastest kaupmeestele tõi kaasa rängad karistused.

•• Romaan „Islandi kell” algab sellega, et Taani kuninga käsul purustatakse kõige väärikamal kohal, Altingi väljade kohtuhoone küljes rippuv kell. Sellega kaob viimane kild mälestusest, et Island oli iseseisev, enne kui langes 1262. aastal Norra ja hiljem Taani võimu alla.

•• Islandi vabariik kuulutati välja 1944 ja taastati ka „Islandi kell”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare