Assar ja Jarek Jõepera ei suuda loobuda olümpiast ega fotograafiast
Kui Jareki vend Assar parajasti just olümpiavõitja suuski ei määri, tegeleb ta Eesti suuremate fotoäride hulka kuuluva Fotoluksi juhatamisega.
Endise laskesuusatajana sai Assar fotograafiapisiku isalt ja vennalt. Nüüd on ta seda haigust põdenud juba üle kümne aasta. “Fotograafia on üks minu suuremaid hobisid, töö ja elu,” tunnistab Assar. See on isegi tähtsam kui suusatamine ja suuskade määrimine. “See on lihtsalt hobi,” ütleb ta Pragelato olümpiastaadionil seistes.
Assari esimene fotoaparaat oli Smena, mille ta 13-aastaselt sünnipäevaks sai. “Vend Jarekil oli selleks ajaks kaamera juba olemas – tema kõrval oli lihtne õppida ning mustvalgeid pilte pimikus ilmutist kinnitisse vedada,” ütleb ta. ”Minu esimesed fotod olid enamasti sõpradest, hetkedest, Jarekit huvitasid rohkem keerulisemad võtted, liikumised.”
Jarek alustas pildistamist 3. klassis aparaadiga Zorki-4 mustvalgele filmile, mille ta ise ka ilmutas (esimesed fotod ja filmid ilmutas isa). Tänaseni on tema silme ees lapsepõlves nähtud spordifotod, mida avaldasid Spordileht ja ajakiri Kehakultuur – autoriks isa Jüri Jõepera.
Pärast sõjaväeteenistust asus Assar müügiesindajana tööle isa juhitud firmasse Baltic Foto Trading, mis tõi maale kaubamärke Agfa ja Olympus. Kui 1997. aastal löödi Baltic Foto Trading ning tütarfirmana töötanud fotopoed kaheks eri ettevõtteks, siis sai alguse firma Fotoluks AS, mis kuulus isa Jürile.
2005. aasta pöördelised muutused fototurul tõid kaasa selle, et vennaste isa müüs oma osaluse maha, nüüd juhatab firmat Assar. Jõudumööda toetatakse SOS lasteküla, eri spordialasid ja fotovõistlusi, korraldatakse fotokoolitusi jne. “Fotograafia ning sellega seotud inimesed on ääretult meeldivad – seetõttu tahame nende jaoks alati olemas olla ja parimat pakkuda,” ütleb Assar. “Täna võin öelda, et teen sellist tööd, mida ma olen soovinud teha, ning töötan koos ääretult meeldivate inimestega.”
Isa kehutusel suusatama
Pool elu spordiühingutes ja liitudes töötanud suusatajast isa võttis mõlemad pojad juba varakult ka suusavõistlustele kaasa. Laskesuusatamisega hakkas Jarek tegelema siiski alles 10. klassis, kui pere Elvasse kolis. Aasta hiljem läks trenni ka Assar.
Jõeperade konkurendid olid selleks ajaks teadlikult spordiga tegelenud juba seitse-kaheksa aastat. Vendade triumf oli täielik 1990. aastate alguses, kui Jarek tuli juunioride klassis Eesti meistriks ja Assar hõbedale. Sel ajal tehti trenni ja võisteldi koos praeguste Eesti laskesuusatamise esinumbrite Indrek Tobrelutsu ja Dmitri Borovikiga. “Eks me oleme kõik üksteist võitnud ja üksteisele kaotanud,” meenutab Jarek.
Assaril Eesti meistriks tulla ei õnnestunud. “Olin korduvalt teine ja kolmas. Kõige napimalt olen kaotanud meistritiitli just Jarekile, kolmas oli tollal Tobreluts ning neljas Borovik.”
Laskesuusatamisega tehti lõpparve pärast esimest aastat meesteklassis, sest puudus treener ja alaliidu huvi jätkamise vastu oli null. “Sportimine andis meile mõlemale eluks vajalikku otsustusvõimet, sihikindlust ning soovi anda endast parim,” ütleb Assar.
Jareki spordikarjäär piirdus juuniorklassi ja mõne täiskasvanute võistlusega. Viimaseks jäid täiskasvanute Euroopa meistrivõistlused Soomes Kontiolahtis 1994. aastal. Pärast seda loobus ka Jarek, sest koormus (viimasel aastal umbes 730 treeningtundi ja 7000 kilomeetrit, jooksu ja suusatamist pooleks) hakkas liiga tegema. Ta töötas perefirmas Fotoluks ja viimased seitse aastat on ennast elatanud elukutselise fotograafina. Kuigi alguses oli spordist raske loobuda, pole Jarek fotograafina töötamise ajal valikut kordagi kahetsenud.
“Müts maha nende meeste ees, kes on laskesuusatamise juurde jäänud,” ütleb Jarek. “Ma tean, mida nad on läbi teinud ja kui paljust loobunud. Elada spordibaasis, teha kaks korda päevas trenni, süüa iga päev makarone, mille sisse on pandud üks turistieine... Nii oli see siis, kui mina veel sporti tegin.”
Jarek ütleb, et Eesti laskesuusatajad vääriksid paremaid kohti, kui nad saavutanud on – sisu on neis olemas ja nad pole oluliselt vähem treeninud kui Veerpalu või Mae, aga ilmselt, erinevalt meie paremikku kuuluvast murdmaasuusatiimist, on midagi väga valesti tehtud.
Assar määrib olümpiasuuski
Assar alustas koostööd Šmiguni suusatiimiga Ramsau MM-i hooajal – meeskonda kutsus teda mäneder Kristjan-Thor Vähi. Vähi teadis Elva poissi Assarit kui spordipoissi, sest Assar kuulus tollal veel noortekoondisse ja osales kahtedel juunioride maailmameistrivõistlusel. Parimaks tulemuseks jäi 15 km 39. koht.
Kuna Assaril olid suuskade määrimise algteadmised olemas, polnud sisseelamine kõige raskem. Ramsau-aasta ja kõik sellele järgnenud hooaja maailmakarikaetapid kaasa käinud Assar otsustas 2000. aastal, et professionaalset määrdemeest temast siiski ei saa. Sest perekond ja põhitöö on siiski tähtsamad. “Ma ei saanud töö juurest nii palju ära käia.”
Viimastel aastatel käibki ta Šmigun tiimil abiks ainult suurvõistluste aegu, sest teised mehed tahavad teda tiimi juurde. Nad ütlevad, et Assar on justkui nende maskott. “Olen väga hästi kursis tiimisisese töökorraldusega – see võimaldab tiimi töösse kiiresti ja valutult sisse lülituda,” ütleb Assar.
Kuna suuskade määrimises pole viimase 15 aasta jooksul revolutsiooni toimunud, ei pea Assar ennast uute parafiinide ja pulbritega otseselt kursis hoidma. “Tiimis on libisemise poole peal suuremad “ajud”: Kristjan-Thor ja Oleg Ragilo,” ütleb ta. “Mina olen suurvõistlustel määrimisel ning testimisel lihtsalt abiks.”
Assari väitel klapivad tiimi muidu täiesti erinevate iseloomudega liikmed huvitaval kombel suurepäraselt kokku. “Väga kriitilistel hetkedel suudetakse olla väga otsustusvõimelised ning säilitada alati kaine mõistus. Usun, et paljud määrdetiimid lähevadki just selle kihva, et ei suuda sellised olla, sest teadmistepagas on enam-vähem sama.”
Jarek pühendus fotograafiale
Jarek töötab vabakutselise fotograafina. Tal on oma stuudio, klientideks põhiliselt reklaamiagentuurid, kes vahendavad pildisoove muuhulgas ka suurtelt Eesti firmadelt nagu EMT, Hansapank ja SEB Eesti Ühispank.
Omaenda peremees on Jarek olnud viimased 2,5 aastat. Enne seda teenis ta igapäevast leiba SL Õhtulehes. Neil aastatel käis ta kaks korda ka olümpiat pildistamas: 2000 Sydneys ja 2002 Salt Lake Citys.
Jarek tunnistab, et kui ta praegu Eestis olümpiamängude ülekandeid vaatab, tunneb ta igatsust seal olla. “Olümpiamängud on spordifotograafi jaoks see kõige-kõige,” ütleb Jarek. Eestis on väga suur üritus juba siis, kui kohal on kümme piltnikku, kuid olümpial on neid umbes 2000.
Assar ei kavatse koostööst suusatiimiga veel niipea loobuda. “Miks ma seda tööd teen? Sest saan enda poolt anda natukene millegi väga suure jaoks. Selles tundes on aatelisust – see on väikese Eesti jaoks väga oluline asi. See annab minule palju ja spordisõpradele palju.”
Tiim hindab Assari panust kullavõitudesse. Kui Assar plaanis pärast Šmiguni kahte võitu koju minna, veensid kaaslased teda olümpia lõpuni jääma. “Tunnistagem, need kullad olid tänases Eesti spordis kõige suurem asi. See oli talve kõige parem tunne!”
Sporti Assar ja Jarek enam eriti koos ei tee, aga kui aega on, käivad nad koos pildistamas. See on kogu pere töö ja harrastus – pärast osaluse müümist perefirmas on (Jareki suureks rõõmuks) ka isa Jüri fotograafia enda jaoks taasavastanud.
Jarek Assarist
Olen Assari üle väga uhke. Minu jaoks on osa Kiku kullast ka venna oma ning mul on alati valus kuulda, kui kuskil öeldakse, et määrdemeistrid on teinud halba tööd. Assar on sportlikum, teeb enda vormis hoidmiseks ikka mitu korda nädalas trenni, kuigi enam mitte laskesuusatamist. Mul käib sporditegemise tung hooti peal – teen paar kuud ja siis jälle ei tee.
Assar Jarekist
Vend suure algustähega. Muidugi oleme kunagi nooruses korralikult kakelnud. Keskkoolis tuli mõistus pähe. Ta oli mulle paljudes asjades eeskujuks. Spordis jõudsin mina temast natukene kaugemale, fotograafias on tema minust valgusaasta jagu ees. Jarek on vaieldamatult üks Eesti parimaid fotograafe, kes pildistab ühtviisi hästi nii reklaame, loodust, sporti ja inimesi kui ka sündmusi. Tõeline universaal! Rõõm on näha, kuidas ta ise seda naudib. Meie mõlema (samuti isa) kirg on loodusfotograafia. Käime tihti koos metsas, rabades, soodes.
