Kunagi aastate eest tantsis Asta Ots “Esmeraldas” ema Gudulat, dubleerides koos Inge Põdra ja Ülle Ullaga. Nüüd põles teatri fuajees küünal... Elus on tõesti nii palju sümboolset ja saatuslikku.

Kloostrikasvandik ja tantsijanna jumala andest

Kuueaastane Asta mängis esimestes Eesti filmides, kaheksaselt vaimustas ta täiskasvanuid, tantsides t?arlstonit, mustlas- ja vene tantse.

Koos kasuemaga rändas Asta Saar Aafrikas ja Euroopas. Siis kaotas ema ja sattus kloostrikasvandikuks, kust isa Kivilombi Ints alias Hendrik Saar ta suure otsimise peale mitme aasta pärast leiab. 15aastase tüdrukuna sai Asta Estonia tantsurühma.

Asta Ots on õppinud meditsiiniõeks. "Ema tahtis õppida tarbekunsti – sel ajal öeldi selle kohta vist rakenduskunst. Aga majanduslikult oli raske ja siis hakkas ema tantsima,” on tütar Ülle Seltskonnale rääkinud.

Asta Ots on tantsinud balletiosi: Hazinta “Laurenciast”, Carmenzita “Don Quijotest”. Kui Asta Otsast räägitakse, siis peetakse aga kõige rohkem silmas ema Gudulat.

“Ema Gudula oli tal selles mõttes hea osa, et Asta mängis väga hästi,” räägib kunagine kolleeg Elonna Spriit.

Nimeka kirjamehe tütar

Asta Ots oli nimeka ajakirjaniku, kupletisti ja följetonisti Hendrik Saare tütar.

"Me saime Asta kui kolleegiga hästi läbi," räägib Elonna Spriit. "Pidasime koos sünnipäevi. 19. märtsil on minu sünnipäev, siis tulid Asta ja Georg külla. 21. märtsil oli sünnipäev Georgil ja mina nende külaline. Ja vaadake, kui huvitav, naljakas ja kurb: täpselt 19. märtsil, minu sünnipäeval, suri Asta. Aga ükskord, kaua aega tagasi, kui Astale külla läksin, ütles ta: ärge karjuge, Jürka magab. Ma ei teadnudki, et Otsad olid sel ajal otsustanud võtta kasulapse. Asta ütles, et oma lapsed on juba suured, võimalusi on ja miks siis mitte võtta kasulaps ning ta üles kasvatada. Kui vahva on siis, kui oleme vanad ja meil on palju lapselapsi!”

Tol ajal oli Otsade kodu lihtne, aga seltskonnad käisid seal sageli. Tehti igasuguseid tempe, oldi lõbusad, riiakad, pesti põrandat ?ampanjaga või teab mida kõike veel. Aga niisugune see Eesti kõrgema seltskonna elu siis oli...”

Kuulsa mehe abikaasa

"Asta oli niisugune inimene, kes oma sõbrannasid kunagi ei unustanud," ütles Asta kunagine sõbratar ja tantsijanna Signe Tamm."Kui mul sündis poeg, tõi Asta haiglasse suured punased nelgid." Asta ja Georg tutvusid sõjapäevil. Teised tüdrukud ehtisid end ilusa sõdurpoisi jaoks kangesti ära, Asta aga oli lihtsam tüdruk. Aga just temast sai kuulsa Karl Otsa poja abikaasa. Kindlasti on veel neid, kes mäletavad, kui armunult Asta ja Georg teineteise ümbert kinni hoides Võsu rannas jalutasid.

Asta Ots oli väga ilus ja nägi ka laval efektne välja. Vanaduspäevil pidas ta Mähel korraga mitut koera, kasvatas lilli, kirjutas luuletusi ja nägi just seal ka oma viimast varakevadet.

“Kui suurel lauljal on naine, kellega ta on elanud aastakümneid, ja neil on ka lapsed, siis ei saa seda maha kriipsutada, unustada. Ma olen ?okeeritud!” teatab Elonna Spriit resoluutselt, sest ka tema ei teadnud, millal on ärasaatmine. “Oleks Asta Ots olnud koristaja või midagi niisugust, saaks veel aru... Ei, ka siis ei saaks ma sellest aru! Asta Ots oli kunstnik! Ja kunagi Georg Otsa naine, vaieldamatult tema muusa. Kuulsa mehe naine pole kerge olla, sest me naised olime ju kõik Otsa järele hullud. Aga kas te kunagi olete kuulnud, et Asta oleks kurtnud, et tal on raske!? Asta oli aus naine.”

Asta Otsa viimne soov oli, et ta kremeeritaks ja tuhk visataks laiali – lendaks kõikjale mööda ilma. Kas seegi pole sümboolne – näitleja igatseb ju alati jõuda võimalikult paljudeni.

Marvi TAGGO