Guido-Roland Raudver
"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja, "tühisuste tühisus, kõik on tühine. Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all! ... Ei ole ainult mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem." (Kg. 1, 1911)
Kristlased lõvide ette!
Atlanta OM on nüüd juba väga tänane asi, mis kohe-kohe kulmineerub ja jääb siis pikaks ajaks üleilmsete tähtsündmuste keskmesse. Terve sajand ikkagi selja taga!
Siinkohal tõmbaks rinna õhku täis ja kõmistaks tänapäevainimkonn= a tähelepanuväärsest ühissaavutusest, aga ei ole sünnis, sest antiikmöödanikul on vastu panna kaksteist korda vägevam ajavahemik. Huvitav, huvitav - kas "kaasaegsed" jõuavad kunagi "antiikaegsetele" ligilähedalegi?
Atleetikamängud, sealhulgas Olümpia mängud, keelas teatavasti Rooma kristlik imperaator Theodosius I aastal 394. Enam-vähem nii seisab peaaegu kõigis antiikmänge käsitlevais (teatme)teoseis.
Lähemalt vaadates aga selgub, et tegemist on lihtsalt levinud käibetõega, mis sajandite jooksul müüdiks muutunud ja mida keskaegses vaimsuselt kõrge tasemega ühiskultuuris ei soovitud ega proovitudki ümber lükata. (Kristlik gnostitsism - õpetus taevalikust hingest, mis on sattunud kurja keha kütkesse - askees ja manihheism ehk manilus olid oma töö teinud nii pikalt ja põhjalikult, et isegi mõni tänapäevane hooletusse jäetud kehaga laisk lihasuretaja ei mõista mäletada, kust tal see põlgus omaenda ihu vastu pärineb.)
Ajastule pärast Jeesuse Kristuse sündi objektiivselt lähenenud autorid, kes tõiga taha vaevunud vaatama, kinnitavad ühest suust, et pärast atleetikamängude kõrgaegu VI-V s.e.Kr. algas koos hellenistliku maailma allakäiguga ka atleetikamängude roiskumisprotsess: "... terve sport kaotas oma väärtuse, üllad olümpiaideed tallati porri." (H. Kask, "Olümpiaraamat", Tallinn 1968, lk. 22). Theodosius I (Rooma keiser 379-395) ja ta pojapoeg Theodosius II (Ida-Rooma keiser 408-450) olid vaid formaalsed punktipanijad. Kas neid punkte vaja oli, on küsitav, ent miks need pandi, mõistetav.
Constantinus Suure (Rooma keiser 306-337), kes rajas varajase Bütsantsi riigi ja tegi Konstantinoopoli pealinnaks, tunnistas Milano ususallivusdekreediga 313 ristiusu lubatuks ja soodustas nii selle saamist riigiusuks kui ka kiriku saamist riigikirikuks. Ta määras 321 pühapäeva puhkepäevaks, juhtis 325 I Nikaia kirikukogu ja lõppude-lõpuks suri esimese kristliku keisrina, lastes ennast enne surma ristida. See Constantinus I nn pööre oli Euroopa ajaloo märkimisväärsemaid murranguid. Ristiusust sai riigi moraalne alus: kool ja seadusandlus muutusid, võrdõiguslikkus Jumala ees viis pikkamööda orjuse kaotamise ja naise seisundi parandamiseni.
Aga enne Constantinust?
"Kui Tiber tõuseb üle tammide, kui Niilus ujutab üle nurmed, kui taevas ei anna vihma, kui maa väriseb, kui on näljahäda või katk, nii kohe karjutakse: Kristlased lõvide ette!" kaebas paganliku tsentuurio (sadakonna ülema) poeg, kristlik kirjanik ja Kartaago advokaat Tertullianus (umbes 160-220). Vana roomluse allakäigu üle kurtev kõne- ja kirjamees Tacitus (umbes 55-120) aga kõneles kristlusest kui jälgist ebausust ning rahva seas liikus fantastilisi kuulujutte kristlaste kinnistel koosolekutel tehtavast. Kristlasi süüdistati ateismis ja poliitilises ebalojaalsuses, sest nad pidasid kujudeta jumalateenistust ja hoidusid ametliku usundi toiminguist.
Tegelikult kestis kristlaste julm tagakiusamine mõningate sallivusvaheaegadega kuni Constantinus I-ni ja isegi pärast teda: Constantinus I vennapoeg, kristlikult kasvatatud Julianus Apostata (Taganeja, Rooma keiser 361-363) püüdis paganlike usukommete ja seaduste taastamisega Rooma ühiskonda muuta, kuid tagajärjetult. Kogu selle peaaegu neli sajandit kestnud terrori jooksul, juba siis, kui kurikuulsa keiser Nero ajal (54-68) loobiti kividega surnuks Jeesuse vend Jaakobus, tapeti apostlid Peetrus ja Paulus; kui end kristlaseks tunnistamine oli karistatav surmanuhtlusega (keiser Traianuse korraldus 112) ja veretunnistajaiks said teiste seas ka Rooma, Antiookia ja Jeruusalemma piiskopid; kui keiser Decius nõudis 250 kristlastelt surmanuhtluse, piinamise ja pagendamise ähvardusel ohverdamist paganluse jumalustele ja sama kordas keiser Diolectanius (284-305) oma ediktiga 303; kui märtreid oli tuhandeid ja tuhandeid, vangistatuid ja pagendatuid veelgi rohkem - juba siis levis ristiusk kõigele vaatamata. Terror seda ei peatanud. "Märtrite veri on seeme, millest kristlased kasvavad," tõdes Tertullianus.
Seda kõike võiksid ehk teada needki, kes veel tänapäeval Theodosius I ja ta pojapoega usupimedaiks fanaatikuiks kutsuvad, kuigi need keisrid kuulutasid vaid iseenesest väljasurnu ametlikult surnuks.
(Järgneb.)
