August Kitzberg „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused”


August Kitzberg „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused”
Elule tagasi vaadates muretseb Kitzberg, et paremad aastad on „nagu raisatud ja maha visatud”.Eesti Kirjandusmuuseum

Oma mälestuste tundelaadi on kõige paremini määratlenud August Kitzberg ise: natuke sentimentaalsed ja natuke grotesksed. Neis jäädvustatud vana tuuletallaja noorpõlv möödus Mulgi- ja Kura­maal ning Riias ja kestis koguni 1850. aastaist sajandivahetuseni.

Kitzbergi mälestusi on ikka arvatud Eesti suurte kirjanikumemuaaride hulka. Siiski võib nende kirju kuub ja kronoloogia puudumine lugejat esmapilgul üllatada: siit leiab pealkirju, nagu „Mis mujale vahele ei mahtunud” või „Nipet-näpet”. Kitzberg ei kohku mälestustes koguni praktiliste asjade ajamise ees, näiteks palub ta tuua tagasi väljalaenatud raamatuid. Samal ajal aga tasub näilise kaose tagant otsida vilunud kirjameest. Sest kes muu oskaks sedavõrd sun­dimatult kõneleda lugejaga kord koduloolase, kord ilu-, kord ajakirjaniku häälel või vaheldada justkui muuseas kõne- ja kirjakeelt. Kitzberg on oma mälestustele andnud paljuski anekdootide vormi. Ent kõik need „tähtsuseta asjad ja asjakesed... peavad aitama aega ja inimesi seletada, nagu nad olid” (lk 194). Nagu memuaaride kirjutajad sageli, tahab ta ennekõike päästa unustusest oma kaasteelisi ja küllap on „kentsakate juhtumiste” vormis ka midagi just neile omast: vähemalt Kitzbergi meenutust mööda püüdsid toonased inimesi tihti elada nii, et neist räägitaks.

Rahvuslikud mesinädalad

Kõik need lood ja lookesed ei paku aga mitte üksnes rohkelt helget vanamoelist koomikat, vaid ka sissevaadet 19. sajandi lõpus aset leidnud murrangusse. Õigupoolest võibki neid mälestusi lugeda kui ühte lustlikku käsiraamatut Eesti- ja Liivimaa moderniseerumise kohta. Märkamatult annab teos üpriski korraliku ülevaate nii tehnoloogilistest uuendustest kui ka eestikeelse avalikkuse sünnist: samm-sammult kaardistatakse siin lugemisoskuse ja hariduse levikut ning kirjasõna, ajakirjanduse ja seltsitegevuse edenemist. Samuti peegeldab mäletaja saatus maarahvale alles äsja võimalikuks saanud liikumisvabadust ja sotsiaalset liikuvust: saunikumajast ja kitsast kodukihelkonna ringist jõuab tema elutee Riiga välja. Iseäranis põnevad on memuaarid argiajaloo seisukohalt. Näeme, kuidas maarahva elus kasvab kiiresti määratu suureks raha roll, levima hakkavad tarbekaubad ja mitmesugused uuendused: Kitzberg meenutab, kuidas jõudsid kohale esimene petrooleumilamp, õmblusmasin, jalgratas, rõngastega pliit. Talupojakeskkonnast pärit noorsandile muutub põletavaks küsimuseks esmalt rõivaste ja jalanõude hankimine ülepea, peagi aga hakkab ta juba moodi jälgima. Uusrikaste toel puhkeb Mulgimaal õitsele restorani- ja puhvetikultuur. „Pean ütlema, asjades, mis elumõnusse, mis gourmandise’i puutuvad, oleme väga tagurpidi läinud.” (Lk 89.)

Tasub aga meeles hoida, et seda arvab mees, kes sai esimest korda elus hästi süüa alles siis, kui läks tööle kohtukirjutajana. Selle kõrval on Kitzberg võtnud sihiks kirjeldada ka ühte teist maailma, mis on alles „toa taga”. Sellest, „kuidas inimesed vanasti elasid”, jutustab ta suuresti oma perekonna loo ja venna Jaani „ülesmärkimiste” abil. Teoorjuse ajast ilmekamalt kujutab Kitzberg siiski rahvuslikule liikumisele aluse pannud suurt tõusuaega, 1850. aastail alanud talude päriseksostmist. Milline aga oli tema suhe rahvuslusega? Ajaloolane Ea Jansen on Kitzbergi nimetanud meheks, kes sattus rahvusliku ärkamise mesinädalate keskelt venestusaega. Kunagise jakobsonlase meenutustest ei maksa otsida järjepidevat rahvusliku liikumise kroonikat, küll aga leiab siit ilmekaid kilde toonasest õhustikust. Retrospektiivis muutuvad kontrastid muidugi teravamaks: Carl Robert Jakobsoni matustel (1882) valitsenud masendus muudab veelgi kirkamaks tema eluajal rahvuslasi vallanud joovastuse.

Loe veel

Tuntumad on siiski Kitzbergi kommentaarid 1880. aastatel alanud venestusele. „Ainult venestamine tuli, kõik muu hää jäi tulemata.” (Lk 181.) Venestamisega sattusid vihma käest räästa alla aga mitte ainult rahvuslased, vaid ka noore Kitzbergi karjäär. Ärkamisaegseks meheks jäi Kitzberg ka kirjandusmaitselt. „Koidula ja Kreutzwald on minu tähed ja on selleks jäänud, kõik see uus kraam kuni tänapäevani – moodulilled, mis üle ühe päeva ei ulatu ja igaviku märki otsa ees ei kanna.” (Lk 83.) Kummatigi ei saa mälestustest Kitzbergist kui kirjanikust õieti midagi teada. Siin-seal avatakse prototüüpe, ääri-veeri mainitakse tema kirjanduslikke kalduvusi ja lugemishimu: ta loeb „hädakorral ka kokaraamatut”. Kuigi avaliku elu tegelasena sai Kitzberg tuntuks (ja lunastas ka oma „õiguse autobiograafiale”) kirjaniku ja ajakirjanikuna, valgustavad memuaarid peaasjalikult hoopis tema pikka ametnikukarjääri: tööd notari, vallakirjutaja, vabrikuametnikuna.

Mälestusi palistab kahetsus

Sellest hoolimata ei ole tegemist just eduloo vormis elulooga: pigem palistab mälestusteraamatut kerge kahetsus. Kitzberg tõdeb elule tagasi mõeldes korduvalt, et tema paremad aastad on „nagu raisatud ja maha visatud”. Isiklike saavutuste kiitmise asemel pöördub meenutaja pilk ikka ümbrusele. Põhjust ei maksa otsida meenutaja melanhoolset meelelaadist, vaid pigem ajastust, mil tagasihoidlikkus oli normiks. Kultuuriajaloolase Ilmar Talve sõnutsi püsis Kitzberg alati oma aja „viksi” mehe ideaalraamides – „ehtsa fin de siècle’i härrasmehena on ta kinnine ja suletud”. Samavõrd ajaomaseks võib pidada kurtmist selle üle, et jumal talle „tirtsugi ärimeelt ei ole jaganud”. Oli ju toona, suurte muutuste ajal enese ülestöötamine õhus – ja ka eestlastele esimest korda võimalik. Vaene Kitzberg aga kogus vara asemel ilu.

Teejuht eestlaste memuaaridele

Tuuletallaja lood rikastasid siinset kultuuriajalugu ka seeläbi, et neist sai teejuht järgnevatele eestikeelsete omaelulugudele. Nagu Kitzberg sissejuhatuses isegi mainib, pani ta need kirja ajal, kui „meil ei ole veel sugugi või on alles väga vähe nõndanimetatud memuaarikirjandust” (lk 7). Nii võttis ta eeskuju (balti)sakslaste mälestustest. Kohati aga tekib kiusatus oletada ka koduloouurimise ja selle eestvedaja Jaan Jungi (1835–1900) mõju, kellest raamatus on korduvalt juttu. Olid ju Kitzbergi esimesed kirjanduslikud katsetused kohaloolised ning ka oma memuaarides tegeleb ta sellega üpriski hoolega. Igal juhul on tema mälestuste panus Mulgimaa, eriti Karksi ja Abja kandi kohaloomesse praeguseks juba vääramatu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare