Kunstimuuseumidest, pildialbumeist, trendiajakirjadest ja kassafilmidest tuttavad maalid, tegelased ja kaadrid ilmuvad vaataja ette uues kuues, see on selge. See uus kuub on aga natuke naljakas; ei istu hästi seljas, lotendab siit ja pigistab sealt.

Ajaloo ilu ja popstaaride sarm on korraga keerdunud groteskseks poosiks, glam-rock’i glamuur kõrbenud kassikullaseks farsiks. Kobamisi üritavad kultuuriajaloo kuningad uuesti sisse võtta harjumuspäraseid noobleid poose, kuid Künnapu piltidel ei lähe see läbi – kotkastest on korraga saanud varblased, kes üritavad oma äbardlikkust vabandada pikaajalise haigusega. Ja ometi on ajaloo ärkamine tema piltides saadetud kirkast ja õrnast värvitajust, mida polnud originaalis ja mille on lisanud noore maalija kosmeetikupintsli põgus puudutus.

KÜNNAPU ARMASTAB AJALOO PARAFRAASE, see on tema peamine asjadest kõnelemise viis. Ja mitte ainult tema, pärast avangardi kokku kukkumist on ajaloo retsiteerimine saanud kunsti üheks peamiseks suupruukimisviisiks.

Milline on aga Künnapu minevikulaulude intonatsioon ja register? Kas nende tonaalsus erineb kuidagi tema pühendustest tänasele popkultuurile? Oh ei, tema maalikeel on ikka ühtviisi käre ja jõhker, ulatudes monotoonsest planguvõõpamisest räpaka ja paksu “ärapanemiseni”. Ta on närviline ja kiire nagu graffiti-kunstnik, kelle loomepalang saab kesta vaid nii kaua, kuni kunstikordnik ringkäiguga tagasi jõuab. Ja siis näeb viimane, et Mona Lisale on jälle vuntsid ette tehtud (Duchamp) ja Malevit‰i must ruut valgeks värvitud (Brenner).

Noor August Künnapu on kunstiajaloo metsavend, muuseumis hiiliv partisan, kelle automaadivalangud tähendavad ühtviisi nii komplimenti kui ka surmahoopi. Iga tema uus pilt augustab pärandit iroonilise repliigiga. Tema iroonia koosneb säravatest värvikombinatsioonidest, erksatest aktsentidest ja ülimagusatest tonaalsustest, mis on ajuti pildile kokku veetud raevukalt nagu adraga, mis on kündnud ühest pildiservast teise ja tagasi.

Võime ka öelda, et Künnapu viljeleb kultuurijäätmete taaskäitlemist ja parafraseerimist. Tema kunstil on kultuuriökoloogiline ülesanne, see soovib kultuuritööstusele piiri panna ja nõuab sellelt enda järelt koristamist. Esmalt süütu tsitaadikunstina näinud pildiloome osutub hoopis “roheliseks liikumiseks”, ökofa‰ismiks, mis paneb pommi kogu massikultuuritööstuse tootmismehhanismidele.

Künnapu varasemaid maale teame kui Bidstrupi ilmakuulsate karikatuuride värvikirevaid ülestõusmisi, nüüd on Künnapu “elavate surnute” hulka kutsunud vene peredviÏnikud ja sotsrealistid. Sekka on maalideks kanditud fotosid ja kaadreid menufilmidest.

KÜNNAPU MANIPULEERIB VÕÕRA PILDILOOMEGA nii halastamatult ja järjekindlalt, et võiks arvata, et uute ja originaalsete piltide tegemise võimalused on maailmast otsa lõppenud. Mis iseenesest on paljude arvates popkultuuris tõeks saanud – siin domineerib vaid kollaaÏ, remiks, paljundamine, tükeldamine ja taas kokku traageldamine. Ses mõttes ei erine Künnapu maalikunst oluliselt dadaistide, sürrealistide, prantsuse situatsionistide ja tänaste video jockey-de igapäevaloomest. Ka tema nopib globaalsest pildiprügilast suvalisi katkeid ja räbalaid ning koloreerib neid veidi psühhedeelsemaks ja lõbusamaks.

Mineviku kõrgkultuur ilmub tänaste kultuurihäkkerite ja pildirüüstajate abiga meie ette mineviku koomilise parafraasina, mis vabastab publiku moraalsest kohustusest kunstisaalis vaikselt ja varvastel käia.

SEPTEMBER August Künnapu maalinäitus Vaal-galeriis 15. septembrini