August Künnapu oskab maalida kasse tiigriteks
Kunstiteadlane Heie Treier on sellist suhtumist kirjeldanud väga tabavalt nõnda: „/---/ Ning ükskõik, kas ta maalib kasse või lapsi või täiskasvanud mehi, kujutab ta neid kõiki justkui võrdsena, mis tähendab, et kassid ja lapsed saavad maalimise käigus väge ja tähtsust juurde, mehed aga muutuvad justkui väiksemaks ning nende tõsised ja suured tegemised omandavad koomilise varjundi.”
— Veidral kombel saab su loomingust aru ja armastab seda nii kunstikauge võhik kui ka kriitik. Kui oluliseks pead seda, et sinu looming kõnetab võimalikult palju inimesi?
— See on oluline. Ma püüan tabada universaalset, üldistada seda, milline inimene on. Ju seepärast mu pildid puudutavadki paljusid.
— Kui keegi süüdistaks sind kitšis, siis kuidas reageeriksid?
— Seni ei ole keegi süüdistanud… Mul ei ole sellega probleeme olnud. Armastan lihtsust, kuid mitte labasust.
— Kui sotsiaalne oled kunstnikuna, inimesena?
— Mina olen apoliitiline, huvitun inimese sees toimuvast. Propagandakunst ei ole minu teema.
Püüan oma piltidega luua positiivset energiat. Usun, et suudan oma loominguga ehk ka halbade kavatsustega inimesi veidi paremaks muuta.
Kui mingi järjekordse katastroofi tagajärjel kaoks näiteks ära internet, siis ei oleks see ju üldse halb. See ehk vabastaks tehnikaorjusest. Ehk paneks see inimesi enam ümbrust mõtestama ja loodust nautima.
— Milline on sinu ja tehnika vahekord?
— Ikka on mugav e-kirju saata. Samas, kui saadan reisilt kellelegi postkaardi, on energiat selles kindlasti palju enam kui e-kirjas.
— Kas oled vahel mõelnud linnast maale kolida?
— Võib-olla kunagi tulevikus. Elan praegu Tallinna kesklinnas Raua tänaval – ka linnasaginal ja -rütmidel on oma võlu. Vaatamata tossule või liigmõtlemisele – linnas kasutatakse liiga palju ajusid.
Suvemaja on mul Võsul, seal on mõnus aega veeta. Mulle meeldib väga ka reisida. Viimasel ajal olen avastanud enda jaoks botaanikaaiad. Need võivad olla väga vahvad. Dublinis olid näiteks päris põnevad Victoria-aegsed paviljonid troopiliste taimedega. Minskis oli seevastu kõige kummalisem botaanikaaed, mida olen kohanud – hästi hõre, keskel kaskede allee. Seal oli tiigike, mille ümber suristas kombain. Ei mingit ootuspärast troopikat.
Linnades on tore jälgida nende infrastruktuuri. Hiljuti Indias olles jälgisin kohalikku liiklust, mis võib kahvanäole tunduda totaalse kaosena. Autod ja motorikšad kihutavad risti-rästi, sekka mõni lehm, üksikuid sebrasid või valgusfoore ei pane keegi nagu tähelegi. Indialastel on tohutu intuitsioon. Oma signaalide süsteemiga õnnestub neil vältida avariisid. Minu jaoks on selle süsteemi toimimine ime.
— Olid reisil koos isaga. Sinu suhe isaga tundub üldse olevat haruldane – te teete isegi loomingulisi projekte koos, nii näituseid kui ka iselaadi ajalehte Epifanio. Kuidas see toimib?
— Ma saan aru, et selline mõttekaaslus on üsna haruldane. Vanemad ja lapsed eemalduvad tihti üksteisest ning kui kohtuvad aastas korra, siis ei ole millestki rääkida. Meil seda probleemi ei ole. Öeldakse, et lapsed valivad endale ise vanemad, ja mina olen oma valikuga väga rahul – meil on nii palju ühist. Me saame arutleda loomingu üle, isegi tööprotsessi ajal. Isa näitab mulle oma joonistusi või pärib nõu hoonete või skulptuuride värvide kohta. Ning mina räägin oma kahtlustest maalide juures.
Meil on elukaaslase Aivega kümnekuune poeg Alberto, kellega saame hästi läbi. Loodame, et hea klapp püsib edaspidigi.
— Sinu isa on arhitekt Vilen Künnapu – kuidas sattusid maalima?
— Ma õppisin tegelikult ka arhitektuuri. Võtsin maalimist valikainena. Mind julgustas seejuures palju maaliõpetaja Kaido Ole. Tema pakkus, et võiksin hakata näitustel osalema.
Lapsena käisin küll ka Kevade tänava kunstikoolis, kust on pärit mingi algne tunnetus. Mäletan oma õppejõu Riina Rahheltšiku ütlust, et värvide pealt ei tasu kokku hoida, möllaku me nii kuis jaksame. Eks sealt see ekspressiivsus ja julge värvimeel.
— Sinu piltidel on päris palju loomi – on sul mõni neist ka kodus?
— Mul on kass Motu. Olen suur kassifänn. Olen teinud neist isepäistest ja salapärastest loomadest eri aegadel mitmeid maaliseeriaid.
Kassid olid pühad loomad juba kadunud Atlantisel. Nad andsid inimestele positiivset energiat ja osalesid templitseremooniatel.
— Kuidas saavad sinu pildid alguse?
— Mul on omamoodi pildipank, ma kogun kujundeid enda ümbert. Leian neid näiteks raamatuantikvariaatidest, vanadest žurnaalidest või vanaisa slaididelt ja panen leiud kõrvale.
Teine asi on inimeste jälgimine. Jälgin ka praegu siinsamas kohviku siseõues (kohtusime vanalinna Kohvikumis, kus kasvab üks väheseid Tallinna künnapuid – T. V.) istujaid, talletan mind huvitavaid ilmeid. Või näen mõnd põnevat kassi mööda hiilimas. Lasen talletatud piltidel endas settida ja siis alustan maalimist.
— Kui otsida sind köitvates piltides ühisnimetajat, siis mis see võiks olla? Mida sa otsid?
— Mind huvitab olemus. Olgu tegu inimeste, kasside või majadega. Ma üritan alati essentsi kätte saada.
— Olemus on väga abstraktne kategooria – kas seda on võimalik kirjeldada?
— Olemus väljendub eelkõige portreteeritava hinges.
— On see pigem teistega ühendav või eristav aspekt?
— Ühelt poolt puudutab mind inimese universaalne olemus ja teisalt isikupära, mis teeb just temast mind huvitava isiku. Inimestel on üks baasolemus. Olen positiivse ellusuhtumisega ja usun, et kõik inimesed on kokkuvõttes head, vaatamata oma eksimustele.
— Kui tsükliline looja oled? Miks mingid tsüklid algavad või – mis mind isegi enam huvitab – miks nad lõppevad?
— Ma ei ole väga seriaalne, kõik minu tööd ühes maaliseerias on vaadeldavad eraldi. On ju kunstnikke, kes planeerivad kõik ette, enne kui pintsli kätte võtavad. Mul tuleb kogu materjal läbi enda, ma ei taha midagi jäljendada, olen pigem mänguline.
Näitusetöödes lähtun tavaliselt ruumi iseloomust. Praegu Hop-galeriis välja pandud näitus „Naised ja pesu” sai algtõuke selle ruumi intiimsusest. Tilluke, kuid põneva liigendusega ruum. Selles galeriis on see esimene maalikunstniku isikunäitus tavapäraste (moe)disaini- ja tarbekunstinäituste reas. Mind on alati huvitanud eri kultuurivaldkondade põimumine.
„Naised ja pesu” räägib naiselikkusest nimetatud kehakatte kaudu. Tõin mõned iseloomulikud näited pesumoest 1920., 1950. ja 1980. aastatel.
— Kui kaua valmib üks pilt?
— Mul käib see päris kähku, keskmiselt võib-olla nädalaga. Kui maalin arhitektuuri, võib detailide maalimine võtta kauem aega. Kuid samas on pildi valmimise aeg suhteline – ma ju talletan pildi kõigepealt endasse, kogun ja setitan mõnikord päris pikalt. Maalimine ise on ju lõpuks vaid idee vormistamine.
— Kui oluliseks pead kunstniku intellektuaalsust ja sõnalist võimekust?
— See ei pruugi olla oluline, pigem on oluline tegeleda oma asjaga, luua oma maailm. Ja leida parim viis selle väljendamiseks.
Kuigi ma kirjutan mõnikord – kas või Epifanio toimetaja veergu –, on visuaalne keel minu jaoks kõige olulisem väljendusvahend. Samas on tore koguda Epifanio jaoks tekste ja nautida teiste kirjutatut.
— Räägi Epifaniost. Kuidas see tasuta jagatav kultuurileht sündis? Miks?
— Ma just arvutasin, et Epifanio saab mais viieaastaseks. Juuni alguses ilmub 12. number.
Kultuurilehte tegema sundis mind sama, mis maalimagi – asjade olemuse otsimine. Mis on ikkagi kujutav kunst, arhitektuur, muusika, kirjandus, vaimsus? Spirituaalsust ei seota meedias tavaliselt kunstimaailmaga, seda tühimikku proovingi täita.
Kui maalimine on üksildane tegevus (mõnikord olen ateljees üksi terveid kuid), siis lehe tegemine on koostöö, sotsiaalne projekt koos kolleegidega.
Kuid eks ma võtan ka Epifanio tegemist kui üht kunstiprojekti.
— Millise pilguga jälgid maalikunsti arenguid maailmas? Mis köidab, mis on ära tüüdanud?
— Mind huvitab positiivne energia. Minu jaoks on hea näituse külastamine jõu ammutamine. Hea näitus on positiivse energia tankla. Mulle ei meeldi negatiivne energia, kadedus, kurjus, ärapanemine – ma ei leia, et seda tuleks teistele vaatamiseks välja panna.
— Kuid kas suudaksid sellist lähenemist vaadelda osana mingist positiivsest programmist? Näiteks must huumor – kas seda naudid?
— Sõltub, kes seda nalja teeb. Ka minu kunsti on peetud irooniliseks – kuid ise ma seda küll ei leia. Ma ei taha kunagi kellegi arvel nalja teha. Samal ajal on väike krutski minu töödes alati sees.
— Kui satud mõnda suurde muuseumisse, kus on koos kogu kultuurilugu, siis millisesse saali suundud kõigepealt?
— Mind huvitab pigem praegu toimuv, uurin 20. sajandi ja lõppenud kümnendi kunsti. Viimastest elamustest meenub mul koos isaga külastatud Delhi nüüdiskunsti muuseum, kus oli ootamatut äratundmisrõõmu. India ja Nõukogude Liit olid sõprusmaad. Huvitav oli leida paralleele tollases kujutavas kunstis kodus ja Indias. Kohati olid need hämmastavalt sarnased.
— Üks su viimastest seeriatest on ilmselgelt saanud inspiratsiooni Aafrika maskidest. Kuidas suhtud pärimuskultuuri?
— Hästi. Mind huvitab näiteks indiaani kultuur. Olen viis aastat käinud vendade Urbide indiaanilaagris, kus Arizona ja Mehhiko indiaanlased tutvustavad oma rituaale, tantse ja lihtsaid elutõdesid.
— Mida selline kunst sulle annab? Kuivõrd püüad taasleida mingit kaotatud väärtust?
— Need on hästi looduslähedased kultuurid. Indiaani tipi on nende kirik. See, kuidas indiaanlased istuvad tipi põrandal, emakesel Maal ringis, on hästi inimsõbralik ja võrdne. Ja nende elu mõtestamine baaselementide tule, vee, õhu ja maa kaudu tundub mulle väga oluline. Näiteks kõrbes elavate Arizona indiaanlaste jaoks on luksus üksnes mõte meres ujumisest. See on aidanud mul näha ümbritsevat värske pilguga.
Indiaanlaste tavad on üsna hästi püsinud hoolimata ameeriklaste invasioonist. Meil on see side eri vallutajate poolt läbi lõigatud. Selle laagri üheks ideeks on vanade tavade taasleidmine.
— Kuidas suhtud naivismi, mille mõjutusi su töödes tihti nähakse?
— Ma imetlen naivistide piirideta avatust – nad näevad eelarvamustevabalt ja nagu esimest korda. Minu kunsti on tihti nähtud osana neopopist või neonaivismist. Olles jälginud 20. sajandi kunstisuundi, tajun ise oma mõjutajaid küll märksa laiemalt. Kõige vähem impulsse olen ilmselt saanud kontseptualismist.
— Kui teadlik saab kunstnik olla, kaotamata seejuures siirust?
— Ma usun, et liigne ajutöö on takistus. Pigem tuleb teha asja südame kui ajudega. Seejuures – ükskõik millist asja.
— See hoiab ära ka selle, et muutuksid enda stiili kopeerijaks? Tajud sa sellist ohtu?
— Ei ole seda nii mõelnud. Mul on päris palju teemasid – kassid, sportlased, arstid, arhitektuur, portreemaalid –, mis ikka ja jälle ühel või teisel moel tagasi tulevad. See käib periooditi.
Kes ta on?
August Künnapu
Sündinud 6. veebruaril 1978 Tallinnas
Elab Tallinnas, ateljee on Haabneemes
Haridus
•• 1997–2002 kunstiakadeemia, arhitektuur
•• 2000 Slade’i kunstikool Londonis, kujutav kunst
Tegevus
•• 2006. aastast kunstnike liidu liige
•• 2009. aastast maalikunstnike liidu liige
•• Alates 2005 ajatu kultuurilehe Epifanio toimetaja
•• Alates 2008 maaliõppejõud EKA-s
•• Alates 2001 isikunäitused Tallinnas, Pärnus, Viinistus, Manilas, Riias ja Berliinis
•• Alates 1996 osalenud grupinäitustel Põhja- ja Baltimaades, Taiwanis, Venemaal, Walesis, Luxembourgis ja Londonis
•• 2007 Konrad Mäe maaliauhind
•• August Künnapu maalinäitus „Naised ja pesu” Hop-galeriis 25. maini
Vaata ka:
augustkunnapu.epifanio.eu
ja epifanio.eu
Mis see on?
Künnapuu
•• Eestis üsna haruldaseks jäänud lehtpuu, sest tema haruldaselt tugev puit on inimeste seas hinnatud. Künnapuust on tehtud tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte, tünnivitsu ja tänapäeval ka mööblit.
•• Künnapuu on küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva vähe viljakal ega niiskusvaesel mullal. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades ja vanades parkides.
