August Rei – 120
August Rei sündis 22. märtsil 1886 Viljandimaal Kurla külakoolis, kus ta isa pidas õpetaja ametit. Juba Tartu Aleksandri gümnaasiumis õppides hakkas ta osa võtma venestuse vastu tärganud rahvuslik-radikaalsete seltside tegevusest. Koos kaas-õpilastega asutati oma põrandaalune salaühing Külvaja, kuhu kuulusid mitmed hiljem tuntuks saanud kultuuri- ja poliitikategelased nagu Gustav Suits, Johan Kukk, Jaan Hünerson jt.
Rei haridustee jätkus Novgorodi gümnaasiumis, kus ta võttis osa ka põrandaaluse salaorganisatsiooni tegevusest. 1904. aastal lõpetas ta Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga ja astus Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele sai ta pühenduda vaid mõned kuud, sest 1905. aastal sulgesid võimud kooli.
Rei otsustas naasta Eestisse, et siingi revolutsiooni teha. Tema tegevus oli laiahaardeline: ta tegi sotsiaaldemokraatlikku propagandat, asutas töölisühinguid, andis 1906. aastal välja põrandaalust ajalehte Sotsiaaldemokraat, koostas revolutsioonilauliku, tõlkis K. Raua varjunime all Karl Kautsky raamatu “Suur Prantsuse revolutsioon. Klassitulude vastuolud a. 1789” (Tartu 1906).
1906. aasta veebruaris Rei arreteeriti ja ta pidi veetma viis kuud trellide taga. Revolutsiooni vaibudes ja reaktsiooni süvenedes loobus ta 1907. aastal põrandaalusest tööst ja jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis.
Stuudiumi lõppedes 1911. aasta sügisel ootas ees sõjaväeteenistus: Rei valis kahurväe ja teenistuskohaks Soome, kus ta määrati Turusse. 1913. aasta sügisel oli ta mõnda aega Viljandis advokaat. Maailmasõja puhkedes kutsuti ta suurtükiväeohvitserina teenistusse Peterburi kindluses ja komandeeriti õhukaitse patarei ülemana Lätis rindele.
Sotside ideoloog
1917. aastal siirdus Rei Tallinna, kus osales Eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimehena Eesti rahvusväeosade moodustamisel.
Rei oli 1917. aastal üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ja ideoloogia väljatöötajaid, juhtides selle mõõdukat tiiba. Lisaks oli ta ajalehe Sotsiaaldemokraat peatoimetaja. Ta oli oma vaadetelt küll vasakpoolne, kuid mitte mingil juhul enamlane.
Pärast Saksa okupatsiooni (novembrist 1918 kuni jaanuarini 1919) oli Rei ajutises valitsuses töö- ja hoolekandeminister ning peaministri asetäitja, olles ka haridusministri kohusetäitja.
1919. aasta 23. aprillil tööd alustanud asutavas kogus olid sotsiaaldemokraadid kõige suurem erakond (33,3 protsenti häältest) ja Rei valiti selle esimeheks. Avakõnes ütles ta muuhulgas, et Eestist peab saama vabariik, kus valitseks õigus ja demokraatia. Ta lisas, et kõige tähtsam ülesanne peab olema terava maaküsimuse lahendamine.
Rei valiti kõikidesse riigikogu koosseisudesse. Ta oli 1925–1926 teise riigikogu esimees.
1928. aasta detsembrist kuni 1929. aasta juulini oli Rei sotsialistide, Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja asunike koalitsioonivalitsuse riigivanem. Sel ajal teostati mitmeid sotsiaalhoolekande- ja haridusalaseid reforme. Samuti sõlmiti Nõukogude Venemaaga kaubandusleping.
1. detsembrist 1932 kuni 18. maini 1933 oli Rei Pätsi kabineti välisminister. 1934. aastal kandideeris ta koos Pätsi, Laidoneri ja Larkaga riigivanema (resp presidendi) ametikohale, valimised jäid aga riigipöörde tõttu toimumata.
Alates 15. augustist 1936 oli Rei välisministri abi.
15. jaanuarist 1938 kuni 25. juulini 1940 oli Rei Eesti Vabariigi saadik Nõukogude Liidus.
President Päts kavandas küll uue, Nõukogude Liidu nõutud sõbraliku valitsuse etteotsa Reid, kuid ei saanud sellele plaanile Moskva heakskiitu. Rei jäi edasi Moskva saadiku kohale .
Rootsi Moskva saadikult palus Rei endale ja abikaasale Rootsi viisa ja 13. juulil 1940 Moskvast Riia kaudu Tallinna tagasi pöördudes siirdusid nad Riias Tallinna lennuki asemel Stockholmi lennukile.
August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963 südamerabandusse, sõites allmaaraudteega valitsuse istungilt koju.
