August Sang, lihtsuse luulendaja
Eesti luule hindamisel on traditsiooniliselt valitsenud romantilised ja sümbolistlikud mõõdupuud, mille järgi hea luuletaja peab olema natuke nagu prohvet ja natuke nagu šamaan – ettekuulutaja ja loitsija. Sõna “arbuja” tähendas ju algselt nõida ja ennustajat, ehkki tänapäeval tähistatakse sellega peamiselt üht uusromantiliste luuletajate seltskonda või nende luulelaadi. Arbujalik luule tahab mõjuda maagiliselt, st ületada keele ja maailma vahelist lõhet, kutsuda sõna jõul esile muutusi lihalikus maailmas (kuigi arbujate eneste luule on selles mõttes vähem “arbujalik” kui 1960-ndate aastate poeetidel). Selline luule eelistab intellektuaalsetele allegooriatele mitmetähenduslikke sümboleid. Ideaaliks on teos, mida ei oleks võimalik ümber ütelda, sest see, mida öeldakse, ja see, kuidas öeldakse, on lahutamatud. Klassikaline arusaam luuletajast kui meistrimehest, õpetajast, arutlejast ja moralistist on meil märksa madalamalt hinnatud. “Publitsistlikkus” ja “didaktilisus” on olnud luule iseloomustamisel enamasti halva maiguga sõnad.
Ants Orase koostatud antoloogiasse “Arbujad” (1938) mahtus paarikümne luuletusega ka August Sang (1914– 1969). Kuid hiljem kaugenes Sanga luule maagilise arbujalikkuse ideaalist, mis jõudis tegeliku teostuse lähedale alles Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo 1960-ndate aastate loomingus. Nõnda seisab August Sang meie luuleloos kuidagi nurkajäetult. 2001. aastal ilmunud “Eesti kirjanduslugu” (tervikuna üks ebaõnnestunud teos) mainib Sanga peamiselt Hruštšovi sula kirjandusliku kajastajana. Küpset August Sanga ei anna ju lülitada modernismihüpetesse, ei uusromantismi ega rahvussümbolismi rubriiki. Sang on hoopis meie luule üks realistlikumaid (või klassikalisemaid) autoreid.
##Klassikaline täius
Sanga luules on luuletaja sõnum ja värss kui luuletamise vahend teineteisest eristatavad. Keel on Sangale nagu aknaklaas – läbipaistev meedium selle juurde, mida näidata tahetakse. (Ehkki nt “Laul O.W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe” on sedalaadi tekst, mille teema ja keel on teineteisega tihedalt läbi põimunud.) August Sanga küpset luulet iseloomustab värsi erakordne lihtsus, loomulikkus ja ladusus. Eesti värss kui väljendusvahend on selles jõudnud seni ületamata klassikalise täiuseni. Pole üllatav, et Sang oli meie parim luuletõlkija. Kuid Sang ei edvista oma virtuoossusega (nagu mõnikord Jaan Kross või Ain Kaalep), tema luules on kunsti ülesanne varjata kunsti: “Aus värss ei hooli vormisärast, / ei paku meelelahutust. / Ta sünnib ilma sellepärast / et süda on täis rahutust.” (Lk 195.)
Sanga esimene, ilmeka pealkirjaga kogu “Üks noormees otsib õnne” (1936) sisaldas heinelikke, eneseirooniliselt sentimentaalseid värsse. Järgmises kogus “Müürid” (1939), eriti tsüklites “Ootel” ja “Lepitus”, leidub aga kummalisi religioosseid viimsepäeva motiive. Kindlasti aduti 1930-ndatel, et maailm liigub hukatuse poole, ja nõnda ka läks. (Isegi nii vankumatult kommunismivaenulik haritlane nagu Jaan Roos mõtiskleb tagantjärele oma 1951. aasta päevikus, et vana kord oma klassivahede, snobismi ja silmakirjalikkusega pidigi kaduma.) Vana maailma peatses hukus võidi leida lootust ka uue parema maailma algusele. Kuid Sanga muu luule kontekstis mõjub kuidagi kummastavalt üks kuulsaks saanud suuresõnaline uue maailma kuulutus: “kord köidame merede vahuse vee / ja kokku rullime taeva” (lk 76). Kas see on tõsiselt mõeldud? Või enese-irooniline suurustlemine? Või Talviku-Alveri paroodia? Või tõsimeelne katse matkida Alverile, Talvikule ja Masingule loomuomasemaid apokalüptilisi este?
Kui näiteks Alver esineb “Tolmus ja tules” (1936) sadistliku nahk-dominatrix’ina: “Ning seistes galeeri ninas, / käes rasketest rihmadest nuut, / ma seletan kauguste sinas / üht Hellast, barbaarset ja uut”, siis Sang oma masohhistlikuma temperamendiga adus, et teda sinna isandana küll kaasa ei võetaks: “Ja kuigi ma tean, et põld ja nurm / vajab järjest ümberkündi, / olen eilsete perest ja see on mu surm – / näha uute aegade sündi” (lk 87).
Kiik, pall ja karussell
Selles ennastohverdavas hoiakus on midagi sarnast vene intelligentidega (nt Pasternakiga), kes 1917. aasta revolutsiooni eel tunnistasid, et vana kord peab kaduma ning tervitasid uut, aimates samas, et neile seal kohta pole. Sanga arusaam, et ta on “eilsete perest”, kes peab hukkuma parema tuleviku nimel, ei lahtunud veel 1956. aastalgi: “Oh kui saaksin heita end // nagu hagu täiteks teele, / mis on kõver, ränk ja pikk, / teele, mida mööda astub / meie ellu tulevik.” (Lk 114.). Valmiduses end ajaloole ohvriks tuua avaldub Sanga religioosne süvatemperament, hoiak, milleni jõudis ka Heiti Talviku üleskutse: “andkem oma viimsest leivast / vaenlasele viimne pala” (1939). Sanga lausa arrogantsest eneseohverdussoovist annab märku iseenda kuulutamine uueks messiaks: “Ma tulen sinistest kõrgustest / ja heidan uuesti sõime.” (Lk 75.)
Kuid Sang elas üle 1940. aasta ja sellele järgnenud õudused, milles selgus, et vana maailma hukk ei osutunudki ülevalt apokalüptiliseks, vaid liiginimlikult vulgaarseks ja näruseks. Sang kirjeldab oma jahmatust nii: “Mu ellu elu sisse astus / ja käskis mind: nüüd valik tee! / Oh õnnis mees, kel valmis vastus! / Mul aga polnud valmis see.” (Lk 198.) Ohvrimeelne luuletaja pidi 1956. aastal luuletuses “Tagasivaade” (mis käesolevas valimikus kahjuks puudub) tagasi vaadates nentima: “Kui palju mõttetult on ohvreid toodud!”
Jaan Kross kirjeldab oma mälestustes August Sanga kui inimese rolli 1950-ndatel aastatel nõnda: “Sang oli mulle kaua aega peamiseks orientiiriks meie tollal väga olulisel inimliku sallivuse ja andestuse ning leppimatuse skaalal.” Sama kinnitab enamik teda isiklikult tundnud inimesi, kuid Sanga luulestki tuleb selgelt esile tema erakordne humaansus, eriomane inimlik hõng: enesepisendamise, eneseiroonia ja muheduse all peituv moraalne tõsidus.
Dogmaatilistele, ohvreid nõudvatele ideoloogiatele ei vastanda 1950-ndate Sang enam romantilisi õhulosse, vaid anarhilist elu, selle sigivust ja korduvust, kehalisust ja lõplikkust (selleski on paralleel Pasternakiga, kelle luulet Sang suurepäraselt tõlkis, ning kaudselt ka Goethega). Elu uuenemist ei kirjeldata enam vägivaldsevõitu “ümberkünni” kujundiga, vaid võrreldakse hoopis kiige, karuselli ja kirju palliga. Luule pealispinnal küll avaldub optimism ja progressiusk, kuid ei kiik, karussell ega keerlev pall tähista ju mingit edasiminekut. Ja üks viimaseid luuletusi “On jälle öö” lõpeb halvaendeliselt: “ja ees on uued katastroofid” (lk 219). Sanga ajaloopilt on pigem tsükliline, looduse rütmis kulgev ringkäik, mitte võidukas marss parema homse poole. Selles pole kohta maailma pidevale paranemisele.
Ja isegi elu paranedes jääb ellujääjat saatma süütunne ellujäämise pärast, mis on raskete aegade küllap raskeim pärand: “Ma olen õnnelik, kui taha vaatan nüüd, / sest raskem osa teest on läbi, / kuid tunnen ühtlasi kui mingit salasüüd. / Mul hukkunute põrmu ees on häbi.” (“Tagasivaade”). Nüüd esmakordselt raamatukaante vahel ilmuv “Laul veriste kätega mehest” kirjeldab punaroimarit, kelle pilk suudab siiski luuletaja rööpast välja viia: “Ja tema pilk see nagu ütleks: “Ka musta tööd on teha vaja... / Ja mina tegin... Aga sina? Mis tegid sina, luuletaja?” (---) Ja kuigi ta on praegu priske ja halli peaga ringi käin ma, / ma tean, et olen siiski süüdi: mu süü on see, et ellu jäin ma.” (Lk 139.)
Õunte vaikne potsatus
Noorusluuletuste ähmased sümbolid asenduvad hilisel Sangal selgete allegooriatega, nt “Laul surnud linnust” (lk 140) ning mitmed sula-luuletused (lk 148, 150, 151). Isegi sügaval Stalini ajal kirjutatud (1950) truualamlikkust taotlevas palas “Uueks aastaks” ei suuda Sang vältida sulaselget häbematust: “Jälle aasta surma poole!” / öeldi ennemuiste, aga: // “Aasta kommunismi poole!” / ütleme nüüd uhkusega.” (1950). Ambivalentsema irooniaga lõpeb luuletus “Õllebaaris”, mille püsi-klient annab luuletajale sotsrealistliku näpunäite: “Kui tahad, et sind tõesti loeksin, / kui tahad olla õige mees; / siis räägi mulle elust endast / ja anna laul, kus kõik on sees: // mu töö ja vaev, mu rõõm ja mure, // seesama lärmav õllebaar, / ja üle selle helendagu / me homse õnne vikerkaar.” (Lk 118.)
Käesolevast kogumikust on “Tagasivaate” kõrval välja jäänud ka mõned kergemad satiirid nagu “Tunnistused”, “Papagoid”, “Tee” (oma kuulsa “riimiga” vimm : tõld, sest tsensuur ei lubanud kasutada sõna “ZIM”), virtuoossed sonetid “Tsitadell” ja “Põud ja pilv”, epigrammiline “Torm ja vorm”, “Laul järel-väest”, “Rõõmus laul” jm.
See-eest on esindatud kõik “eksistentsialistlikumad” palad, milles luuletaja vaatab surmale vastu ja püüab ette kujutada maailma, milles teda pole: “Jälle jõuab lehekuu, / aga mind ei ole enam. / Kõlab kurgede kluu-kluu, / aga mind ei ole enam. / Minu tööd teeb keegi muu, / mind ei ole laua taga, / puudub minu hääl ja samm.” (Lk 183.) Õnneks on Sanga selgelt äratuntav hääl tema luuletustes siiski alles.
Mõnes luuletuses vaatab ta elu peale juba surmataguste silmadega: “Ja jälle seisab siin kord puu. / Ja kus on puu, seal on kõik muu: // on õitesadu, kattev radu, / ja okste vahel valvav madu, // ja suudlused ja laste kilked / ja nutt ja naer, aplaus ja pilked, // ja õunte vaikne potsatus // ja tähistaeva otsatus.”
Neile värssidele võrdväärset eesti luules palju ei leidu. Kuid Sanga keele rafineeritud lihtsus võib süvenematus lugejas luua petliku mulje luuletuste lihtsameelsusest. Sel juhul ignoreeritakse Sanga luuletusi alati saatvat irooniat, mis enamasti muudab ta didaktikagi ambivalentseks. Ta oli poeet, kes vältis äärmusi ja seadis inimlikkuse alati esikohale, ning see võib tema puhtesteetilisele reputatsioonile kätte maksta. Kuid Sanga luule on elav tõestus klassikalisele maksiimile, et hea luuletaja peab olema ennekõike hea inimene.
