Filmi sellest, kuidas kapitalistlik omand, mille sümboliks aurukatel pidavat olema, asendub uute, sotsialistlike tootmissuhetega. Jah, omandile osutamine oli küll vist liiast, nagu kohe näeme, aga see-eest on stuudiopoolse otsuse resümee väärt kõrvutust Traadi enese lõpulausetega: „Filmi finaal kõlab kui optimistlik kinnitus uuele elule ning uutele Nõukogude inimeste põlvkondadele!” Just nii, suisa hüüumärgistatult ja paatoslikult, kusjuures polnud unustatud ka „Nõukogude inimest”, lõssenkoliku tõuaretuse kesksemaid märksõnu.

Moskva vastus saabub augustis 1972. Mõistagi on Moskva arvates nõukogulik kolhoosikord liialt räämas ja see „priipilet” Siberisse ebameeldiv, aga mida muud võiski oodata. Ei, mitte üksnes selles pole asi. Põhiline, mis „ekskursi maaproletariaadi ajalukku” Goskinole vastuvõetamatuks teeb, on „väike ja piiratud omandiideaal”.

Kuidas Traat ütlebki? „Nagu vabahärrad, nagu maa vangid.” Tõesti, kui see on Goskinole vastukarva, siis poleks ju „Aurukatlal” enam vähimatki mõtet.

Stuudio plaanides 1974. aasta algul valmima pidanud filmi kohta märgitakse järgnevates paberites: Goskino poolt tagasi lükatud kui „Nõukogude vaatajale mitte huvi pakkuv”.

„Aurukatla” kuues tants

Kummatigi ei jää „Aurukatel” siiski filmiks saamata. Veel enne seda, kohe Nõukogude Eesti preemiaga tunnustamise järel jaanuari alul 1973 jõuab aga Voldemar Panso välja tulla „Aurukatla” lavaversiooniga Tallinna Draamateatris. Riigipreemia ei aita, lavastusele vaadatakse viltu, selles leitakse „ebasoovitavaid” poliitilisi alltekste.

Siis aga aasta 1987. Perestroika kogub tuure. „Tants aurukatla ümber” saab lõpuks filmiks. Lavastajaks Peeter Simm, kes on varem Traadi „Puud olid, puud olid hellad velled” ekraanile toonud.

Algul oli stsenaarium kirja pandud kirjakeeles, nagu Traat seda seoses teatrilavastusega meenutas. Nüüd aga rääkisid filmi tegelased murdekeelt. Üksiti lisandus „Aurukatlale” kuues tants.

Viimase tantsu tegevus toimub filmi valmimise ajal. Näeme inimestest tühjenenud, lagastatud Eestimaad, mis kohati meenutab juba kõledat kuumaastikku. Fosforiit oli siis kuum teema. Kaljo Kiisa ja Ita Everi nauditav näitlejaduett on kindlasti üks põhjus, miks kuues tants vääris filmilindile talletamist.

Nagu ikka, tabas filmitegijaid nende tegemiste käigus mitmeid ettenägematuid ootamatusi. Käisin ka ise võtetel ja mäletan, kuidas 1949. aasta esimese kolhoosisügise jäädvustamisel tervitas filmitegijaid uue võttepäeva hommikul kena lumine maastik…

Mis teha, võte sootumaks ära jätta?! Või siiski ei? Lund võis vaadata ju teisegi nurga alt. Et taevane kingitus nagu tellimise peale! Sest eks lisanud tõsiasi, et punakangas sõnadega „Esimene vili riigile!” rullitakse lahti lumekorra alla mattunud kolhoosipõllul, ju sellele tantsule kibedat ajastutõtt.

Simmi avatus võtteplatsil sündivale, oskus ka ootamatusi tulevase filmi kasuks pöörata, neid nii filmi sulandada, et neil ka sisuline põhjendatus oleks – eks tunnista selline avatus nii stsenaariumi kui ka režii „õigsust”, leitud kunstikujundi suutlikkust tegelikkust enesesse integreerida ja peegeldada. Seda, et „Tants aurukatla ümber” suudab ajaliku ja juhuslikugi taga tajuda üleajalist sügavust.



ALGUSE LUGU

Filmistsenaariumist romaaniks

Võttis aastaid, vaata et paar aastakümmetki, enne kui „Tants aurukatla ümber” jõudis Peeter Simmi käe all lõpuks oma algse sihini, just filmiks saamiseni. Nimelt oli eesti uuema kirjanduse üks tähtteoseid selle autoril algul hoopis filmistsenaariumina kirja pandud.

Ühe esimese kirjaliku jälje „Aurukatlast” leiame Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi protokollide raamatust. Kuupäevaks on märgitud 10. veebruar 1969. Noor autor Mats Traat oli toona lõpetamas õpinguid Moskva kõrgematel stsenaristide kursustel. Ning Tallinnfilmi toimetuses, kus Traat ise oli muide varem mõned aastad töötanud, on jutuks Traadi paar filmikavandit. „Tants aurukatla ümber” tundus neist perspektiivsem, paraku ei haaku aga ühegi lavastaja huvid „Aurukatlaga”. Seetõttu jääb stsenaariumileping toona sõlmimata. Traat lõpetab stsenaristiõpingud Moskvas, kuid erinevalt tema esikromaani esimese tantsu lõpuridadest pole meil põhjust öelda, et me ei kohta „Aurukatelt” enam kunagi.

Teine katse leiab aset paari aasta pärast. Vahepeal on Traat filmistsenaariumi romaaniks kirjutanud. 1971 see ilmubki ja siis minnakse üksiti ka uuele filmimiskatsele. Vormiliselt on nüüd tegu juba n-ö ekraniseeringuga.

Traadi esikromaan tunnistatakse järgmisel aastal Nõukogude Eesti preemia vääriliseks, koos Arvo Kruusemendi filmiga „Kevade”. Traadi „Aurukatel” vääris seda igati. Jaan Undusk on siinsamas Eesti Päevalehe veergudel „Tantsu aurukatla ümber” iseloomustanud kui „külaelu ja kosmilise ringkäigu avangardistlikku sünteesi”, kui „futuristlikuks briketiks kokkupressitud talupojasaagat”.



KAHETEISTKÜMNES FILM

„Tants aurukatla ümber”

Stsenarist: Mats Traat

Lavastaja: Peeter Simm

Operaator: Ago Ruus

Helilooja: Erkki-Sven Tüür

Kunstnik: Ronald Kolmann

Helioperaator: Rein Urm

Osades: Heino Mandri, Kaljo Kiisk, Jüri Järvet, Rudolf Allabert, Paul Poom, Ants Ander, Evald Aavik, Arvo Kukumägi, Ita Ever, Liina Tennosaar jt

Esilinastus 1987



Eesti filmiklassika

Sarja 12. film „Tants aurukatla ümber” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.