Ausa mehe sõbrad ja vainlased


arvustus
Pole kahtlust – Vaapo Vaher on üks eesti ausamaid kirjanduskriitikuid. Samal ajal, kui enamik neist mõtleb ohkides, puhkides ja ähkides, kas ja kuidas kellele midagi öelda, ei juurdle see mees pikalt, vaid partsab tagajärgedest teadlikuna paberile nii, nagu tegelikult asjast arvab.

Ehk nagu ta ise on ühes küsitluses manifesteerinud: “Paiskan ilgelt näkku, mida asjast arvan, nii sõbrale kui vainlasele.” Et siis teisal tunnistada: “Pärast siinse kirjatüki ilmumist on mul taas paar kirjanikust sõpra vähem. Ma olen enda üle uhke.”

##Paksu köitesse on Vaher korjanud korraliku valiku oma kirjatöödest – arvustusi, ülevaateid, esseesid ja muud. Vaapo kriitikusulge iseloomustab ladus stiil, kompromissitu, vahel suisa macho’lik hoiak ja vene kultuuri lembus. Ilmselt on ta praegu Eestis üks agaramaid vene, aga ka nõukogude kirjandusest ja kultuurist kirjutajaid.

Nende kaante vahelt leiab vene/nõukogudeteemalist ohtralt – eri laadis, kord isikule, kord loomingule keskenduvaid portreid Fjodor Dostojevskist ja Mihhail Bulgakovist, Valeri Brjussovist ja Arkadi Gaidarist, Mihhail ·olohhovist ja Aleksandr Fadejevist, Boris Pasternakist ja Vladimir Nabokovist, Aleksandr SolĻenitsõnist ja Venedikt Jerofejevist, etüüde Anna Ahmatova ja eesti luuletaja Aleksis Ranniti kirjavahetusest, Eestis üle kahe aasta elanud ja maailmas väga tuntud vene kirjanikust Sergei Dovlatovist, jpm. Ikka ja jälle teeb Vaapo peatust sotsrealismi ning vene postmodernismi juures – mõlemasse nähtusse soosivalt ja suure huviga suhtudes.

Eesti poole pealt on Vaapo kõige suuremateks õnnestumisteks materjalirikkad, 1960-ndate elulaadi valgustavad esseed lõngustekultuurist ja selle jõudmisest kirjandusse, tollase eesti luule maailmapildist, “kuldsete kuuekümnendate” lõpu ja uue kümnendi algupoole kõige raskema sõnarusikaga poeedist Johnny B. Isotammest.

Huvitav ja samamoodi kapitaalne on essee presidendi teemast eesti sõnakunstis. Ajastulähedasteks dokumentideks on ülevaated eesti kirjandusest 1990-ndail ja 2000. aasta eesti proosast. Lai valik raamatuarvustusi tõmbab lugeja kaasa kindlakäeliselt juhitud rännakule läbi viimase kümnendi eesti kirjanduse.

Samas ei huvita Vaapot mitte ainult kirjandus. Kümneid ja kümneid lehekülgi hõlmavad põnevad kultuuriloolised või koguni poliitikamaigulised ekskursid ajalukku, eriti Nõukogude Liidu omasse – Kodusõjast Isaak Dunajevskini, natsionaalsotsialismist Juri Andropovi ja satanismini. Laiast huvideringist, aga samas ka tohutust läbitöötatud materjalihulgast annab tunnistust isikuregister, millel pikkust – 30 lehekülge!

Vaapo on üks neist vähestest kirjanduspublitsistidest, kes söandavad oma ala vaadelda ka pisut “kollasema” poole pealt. Peaaegu et polegi teist sellist eesti literaati, kes võtaks tõsimeeli ja siira huviga kirjutada näiteks kirjanikest-enesetapjatest. Kisuks lagedale peidetud seigad kirjanike elulugudest. Väidaks, et “hea kirjandus sünnib kompleksidest” (lk 465). Lahkaks Arkadi Gaidari loomingut isakompleksi taustal. Pajataks Mihhail Bulgakovi tihedast läbikäimisest morfiumiga. Juurdleks pikalt ja põhjalikult, kas Sven Kivisildnik oleks valmis Hasso Krulliga magama. Jne. Jne.

Vaapovaherilik jutualgus on umbes selline: “Igas feministis peitub mõrvar. Pean siinkohal silmas tõupuhtaid, võitlevaid, revolutsioonilisi feministe, mitte sugupoolte võrdõiguslikkusest vaikselt vääksuvaid tädikesi, kes tegelikult ei ihka rohkemat, kui et mees vahel koos õllega tooks poest koju ka pakikese koort ja teeks elementaarset vahet Omo või Dosia pesupulbril.” (Lk 341.)

Mitut juttu alustab Vaapo sõnapaariga “pole kahtlust”: “Pole kahtlust – maailma parim koomik kadunud aastasajal oli nõukogude kunstimeister Leonid BreĻnev.” (Lk 413.) Või: “Pole kahtlust – Nõukogude Liit oli raskelt fallotsentristlik moodustis.” (Lk 407.) Ja: “Pole kahtlust, ühes värgis on lätlased ajaloos meist päästmatult ees – neil on olnud mastaapseid massimõrvareid, gigantseis kvantumeis tapjaid, lämmatavais vereojades kümblejaid.” (Lk 375.) See sõnapaar sobib ka lõpulõigu algatuseks: “Pole kahtlust – oma viimases võitluses 1941. aastal otsis Gaidar sihilikult surma.” (Lk 459.)

Loe veel

Vaapo roll ei ole tihtigi mitte niivõrd uurija, kuivõrd refereerija oma. Kuid materjal, mida Vaapo siis teistest allikatest eesti lugejale vahendab, omab eesti kultuurilist mõtet oluliselt rikastavat potentsiaali. Vaapo konspektid ja referaadid teevad niisugustel puhkudel eesti kultuurisõbra eest ära suure koguse vajalikku musta tööd.

Raamatu puuduseks on keeletoimetaja puudumine. Tagajärg – trükis sisaldab vist küll sadu kõikvõimalikke trükivigasid ja hooletusnäpukaid. Lennukat mõtet need ei häiri, aga tähelepanu tõmbavad küll. Kui vaim peal, on kirjutada vuhkides selliste apsakate teksti sisse poetumine täiesti arusaadav. Aga pärast peaks ikka laskma ka ühel keskmise rangusega keeletoimetajal kirjatöö läbi hekseldada!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare