Ega ka mitte literaadikutsumusega nullstiilimees nagu Kiwa, kelle autoripositsiooniga sobiks sürreaalne ja samas popilik ajulühistest sündinud meelevaldsus. Kuigi mingi ühisosa tal ”närviliste kauboidega” kindlasti on. See pole Künnapu enda pealkiri, tema eelistaks hoopis lihtsamaid. Nagu näituse enda nimi ”September”, mis konstanteerib seenevihmahooaja algust linnamehe iseäranis leige kiretu moega. Või siis pikki, sõnalohedena lohisevaid pildiallkirju, mille ülesanne on iseseisva stseeni kontuurid iseäranis kohmaka püüdlikkusega välja joonistada, piltjutustuse konkreetsesse ja asjalikku deskriptiivsesse raami seades.

Künnapu veenvus sõnastub kõnepruugis, mida iseloomustab selge, ent võõristav kõrvalpilk ümbritsevale maailmale. ”Arst L. Poljakova puhkaja tervislikku seisundit kontrollimas” ja ”Vicky Botright, maailma 23 squashimängija Manchesterist” on Künnapu maalide pealkirjad. Neist töödest rääkides poleks paha ka oma jutusse ohtralt värvi lisada. Kaadris nr 1. vastandub arstitädi halati külmale sinkjale toonile patsiendi paljas, vahelduvates värvitoonides roosatav ülakeha, veidi ehk kookus spetsialisti range pilgu ees. Kaadris nr. 2 kõõritab eelmise pildi suunas Künnapu ise, kes on end maalinud justkui peegeldusena sovietiaegse pesumasina kiitsukese kaane valgel emailpinnal. Haiglateema, samuti terveks ja tugevaks saamine, millegist üle saamine istub Künnapu piltides sügavalt sees küll, eriti väikestes ja tundlikes töödes, mida ta eksponeerib Vaala galeriirõdul.

Ja ükskõik kust siis Künnapu lõpuks oma pildimaterjali parasjagu kokku laenab, olgu see siis filmidest, laulusõnadest või pressifotodest, avaldugu see siis haiglastseeni või spordivõistluse-pildina, võimendub tema töödes alati maaliline, intiimne mõõde. Lõpptulemuseks on ikkagi eelkõige minajutustus. Selline on Künnapu maal – new neurotic realism.