Autorid löövad augu kihama
Täna näeb Linnateatri lavaaugus elavaid ja surnud kirjanikke
Neljapäev. Linnateatri lavaaugus ei mölla prints ega kerjus. Musketäridest rääkimata. Siin käib hoopis peaproov. Sest järgmisel päeval jõuab Tallinna Euroopat läbiv Kirjandusekspress 2000 ja sellega ühes hulk Euroopa kirjanikke. Neid tuleb võõrustada, Jüri Mõisa juurde raekotta ja Lennart Meri juurde aiapeole vedada.
Täna kell 11 esitavad nad oma loomingut kohe kolmes kohas korraga! Ja kell 15 on Linnateatri lavaaugus suur vabaõhukapustnik "Autor augus", kus muuhulgas toimub suurte eesti klassikute suur reinkarnatsioon.
Sellepärast siis hulk näitlejaid rakkesse pandud ongi. Nemad ongi need, kes peavad kehastuma Kristjan-Jaaguks, Koidulaks, Kreutzwaldiks, Underiks, Tuglaseks, Gailitiks, Adsoniks, Lutsuks, Liiviks, Vareseks ja Barbaruseks. Jajah, nimelt Vareseks ja Barbaruseks, sest selline on reinkarneerijate nõu ja tahtmine.
Luts valetab end Tuglaseks
Kõigi klassikute vahele näeb veel kahte paari Draamateatrist ja Von Krahlist tuttavat Tootsi ja Kiirt, kes omavahel rammu katsuvad, püksid katki rebivad, need jälle kinni õmblevad ja seejuures nõelaga teineteisele tagumikku torkavad. Kes Mati Undi tegemisi vähegi teab, võib ette kujutada, kust otsast tuul puhuma hakkab. Lisaks temale on reinkarneerijate hulka sattunud veel Toomas Kall, Andrus Kivirähk, Margus Kasterpalu ja Heidi Sarapuu.
Harjutatakse Tuglase ja Lutsu vahelist stseeni. Tuglas on Hendrik Toompere, Luts (teadagi!) Andrus Vaarik. Lavastajana vägesid juhatav Toomas Hussar ja Juhan Liiviks kehastuv Tõnu Oja moodustavad tühjadel pingiridadel istudes ainukese publiku.
"No räägi nüüd, miks sul oli tarvis ennast purjuspäi Tuglaseks hõigata!" küsib Toompere Vaarikult, ajab kulmu kortsu ja etteheite näkku. Lutsulikult kudenud olemisega Vaarik kehitab õlgu: "Mind on eluaeg joodikuks hüütud, eks sa katsu nüüd ise, kas on hea, kui sind sedasi manatakse. Ütle, on hea? Mh, ah?"
Tuglase-Toompere ahastamise peale, et ametivend ometi nii palju ei jooks ("Kui palju suudaksid sa sel juhul luua!") vastab Luts-Vaarik muheda rahuga, et ta kirjutab Tuglasest niigi kümme korda rohkem – kuhu kõik need raamatud pandaks, kui ta veel enam kirjutama hakkaks!
"Ja kes neid raamatuid loekski, nii palju inimesi pole ilma loodudki!" selgitab ta täpselt nagu Kentuki Lõvi. "Meil, eestlastel on siin ilmas hoopis suurem ja tähtsam ülesanne täita – meil on Eestis praegu sada viiskümmend viinavabrikut! Me peame ometi selgeks tegema, kui palju täpselt tuleb neid juurde ehitada, et oma maa tarvidusi täita."
Mingil hetkel kostab Tõnu Oja naeruturtsatus. Aga siis pole enam aega turtsuda, sest ta peab olema Juhan Liiv.
Juhan Liiv võtab kirve välja
Oja läheb trepist üles, ronib üle aia, ja ongi Liiv – Tuglase loodud tegelane, kes kuidagi rahu ei leia. Kasukas seljas, kosserdab ta ringi ja kurdab: "Tulin linnast, lumesadu..."
"Saia, saia!" hüüab Toompere, rollist välja langedes, kui Oja-Liiv jõuab tüdrukuni, kes ahjust sooja leiva välja võtab. Leivast saabki sai ja Oja ronib üle rõdupiirde.
Kohtumine oma raamatu tegelasega ei osutu Tuglase jaoks kummati meeldivaks. Liiv tahab Tuglast tappa, sest see jälitavat teda, püüdvat koguni une pealt ära kägistada. Liiv võtab kirve välja...
Nüüd aga päästab Luts Tukla täbarast olukorrast. Ta ütleb, et Tuglas on hoopis Tammsaare. ("Tammsaare, Tammsaare!" kordab Toompere pobinal, otsekui jänes vene multikast "Nu Pagadi!") Tuglas õppivat Venemaal mõisavalitsejaks!
Ja kedagi ei tapeta. Tehakse hoopis korjandus ja Luts käib korra Nossovi leti juures ära. Litsid mehed need kirjanikuhärrad!
See on vaid üks episood, mida täna Linnateatri lavaaugus näha saab. Tühja neist eurokirjanikest – linnarahvas peaks kõhutäie naerda saama küll.
