Autoritaarse riigikorra tagasitulek
Pärast Francis Fukuyama kuulutatud ajaloo lõppu ning liberaalse demokraatia näilist võidukäiku koguvad praegu kogu maailmas jõudu hoopis riigid, kes seisavad õige kaugel kümnendi eest peale tunginud isikuvabaduste ülimusest. See-eest pakutakse inimestele mõõdukalt täis söögiküna – ning jahmatavalt paljud näivad vahetuskaubaga nõusse jäävat.
“Paraku tuleb tõdeda, et kommunismi kokkuvarisemine aastail 1989–1991 andis liberaaldemokraatiale üsna tillukese saagi,” nentis Eesti president Toomas Hendrik Ilves artiklis rahvusvahelisele ajakirjale Europe’s World.
Tõepoolest: kui veel paar aastat tagasi niitsid autokraate värvikad rahvarevolutsioonid, siis nüüd näeme pjedestaali kõrgeimal astmel Valgevenest Birmani jõumehi. Isegi suurimad aktivistid tunnistavad, et uut Ukrainat, Gruusiat või (mööndustega) Kõrgõzstani me lähiajal näha ei saa. Inimestel on kõht täis ning kui tsiteerida Jossif Stalinit, siis on elu muutunud nii paremaks kui ka lõbusamaks.
Kui midagi kusagil üldse areneb, siis pigem Venemaa või Venezuela stiilis, millest viimast kohtleb lääne meedia Tšehhi inimõigusaktivisti Kristina Prunerová hinnangul võimude jõuvõtete julmust arvestades arusaamatu leebusega.
Toidu ja turvalisuse najal tugevnenud diktatuurid
“Diktatuurid on praegu kindlasti palju tugevamad kui 1998. aastal,” tunnistab Eesti Päevalehele Rodger Potocki, kelle töö Rahvusvahelises Demokraatia Sihtkapitalis on pühendatud rahvarevolutsioonide rahastamisele Poolast Serbia ning Ukrainani.
Liberaalne demokraatia näib vastuoksa nii diskrediteerituna, et arvamusliidrid arutavad tõsimeeli, mida demokraatia kui terminiga üldse ette võtta. Kas tal enam on “kaubamärki”, mida saaks müüa? Või tuleks demokraatia levitamise asemel rääkida hoopis avatuse propageerimisest, nagu paneb ette ajakiri Economist? Arusaadava ning selgelt tunnetatava kaubamärgiga võivad praegu uhkeldada hoopis karmi kätt näitavad kvaasidiktatuurid.
“Kõige kiiremini kasvab praegu mittevabade riikide majandus,” nendib üks tuntumaid Bulgaaria politolooge Ivan Krastev. Ka rahavood paisuvad kõige jõudsamalt just suletud maade vahel, mis esitavad samal ajal maailmale väljakutseid ka muul rindel: Shanghai viisikut võib pidada pärast külma sõja lõppu esimeseks tõelise muskliga sõjalis-majanduslikuks väljakutseks läänele. Esmakordselt on tekkinud vabatahtlik mittevabade riikide ühendus, mis näib ka toimivat.
21. sajandi autoritaarsete režiimide populaarsus on seda kummastavam, et erinevalt Nõukogude impeeriumist ei näi neil olevat muud ideoloogiat peale Maslow’ püramiidi alumiste astmete – toidu ja turvalisuse – pakkumise. Kuid võrreldes mõnegi uusdemokraatia esimeste segadusaastatega näib piisavat sellestki. Pärast ihaldatud muutusi oli pettumus kiire tulema. “Inimeste ootused demokraatia suhtes olid liiga kõrged,” kurdab Potocki. “Paljud tunnevad, et nad on hoopis midagi kaotanud.”
Ja need, kes rahva silmis nähtavalt võitsid – Venemaal oligarhid, kadunud Jugoslaavias sõjapealikud ning mitmel pool mujal lihtsalt maffia –, ei ole mõistagi käitunud demokraatia parimate reklaamiagentidena. Eksperdid peavad suurimaks kommunismi kokkuvarisemisest saadud õppetunniks üsna üksmeelselt seda, et nii kiiresti kui võimalik tuleb kehtestada toimiv õigusriik.
Ühe hämmastava erandina paistab silma Ukraina. Vaatamata sellele, et sarnaselt Venemaaga tekkis sinna ülirikaste oligarhide kiht ning majandus toimis suhteliselt talutavalt, tulid Oranži revolutsiooniga võimule demokraadid. Kuid nagu leiab rahvusvahelise majandusinstituudi analüütik Anders Åslund, tulebki revolutsiooni eest tänada arvatavasti just neidsamu oligarhe, kes leidsid viimaks, et Ukraina muutumine õigusriigiks sobib nende huvidega paremini.
Naftaneedus
Aga ikkagi: mis on saanud arusaamast, et just vaba ühiskond suudab tagada heaolu ning muud süsteemid kui jätkusuutmatud varisevad lihtsalt kokku? Ilmselt polegi neis tõdemustes midagi muutunud. Kuid rekordeid löövate energiakandjate toel võib teha imesid. Nn naftaneeduse all kannatavad pea kõik musta kulda ammutavad riigid, kui ehk Norra välja arvata. Teisisõnu: tasuta saadud raha annab reÏiimidele võimaluse näidata end hüvede jagaja, mitte ümberjagajana; jumala, mitte valitsejana.
Tegelikult ei pea selleks ise otseselt energiakandjate omanik olemagi. “Kuubal on Venezuela, Birmal Hiina, Valgevenel Venemaa,” loetleb Misese uurimis-instituudi valgevenelasest majandusteadlane Jaroslav Romantšuk. Isegi kui viimase näite puhul tuleb praegu tõdeda, et Venemaa huvi Minski režiimi pillavat eluviisi kinni maksta on märgatavalt vähenenud.
Ent kõigi “riigi isakeste” eeskujuks näib olevat ikkagi Hiina, mille majandus kasvab nii jõudsalt, et võttis kogumahult hiljuti maailmas USA-lt esikoha. Hiina näide veenab ka diktaatoreid, kes ehk vahepeal jäid kõhklema. Külluslikud riigi varasalved tagavad lugupidamise – ja üldiselt on oma eluga rahul ka kodanikud. Peagi korraldab Hiina olümpiamängude näol kogu maailmale merkantiilse autokraatia võimsa propagandasõu.
Pekingi eeskuju näib ilmselgelt ahvatlevat ka Valgevene diktaatorit Aljaksandr Lukašenkat, usub sealse opositsioonilise väljaande Naša Niva toimetaja Andrei Dõnko. Praegu loodab Lukašenka rajada lääne raha abiga riigile uue tuumajaama. Ja et Euroopa pealinnade silmis väärikam välja näha, lubab isegi mõningat demokraatia fassaadi: hiljutisel Euroopa päeva meeleavaldusel, millest võttis osa tuhandeid inimesi, vahistati demonstrante “kõigest” paarikümne ringis.
Kõrvaltvaatajana võibki üheks ohtlikumaks pidada tendentsi, et ka autokraatlik riik saab end ehtida võõraste demokraatiasulgedega. Saksamaa ning Prantsusmaa juhtkonnas aset leidnud muutuste tõttu hakkavad lääneriigid ehk alles nüüd nimetama Venemaa totalitariseeruvat riigikorda tema õige nimega.
Võõrad demokraatiasuled
Ikkagi on samal ajal tegemist NATO strateegilise partneriga, kellele on tagatud koht ka rikaste demokraatlike riikide klubis G8. Moskva viljeleb endagi sõnul hoolega demokraatiat – tõsi, mitte läänelikku, vaid nn suveräänset. Paraku tundub niisugune definitsioon läänele igati sobivat. “On lihtsalt hale, kuidas Bush väitlustes demokraatia üle alati Putinile alla jääb,” kommenteerib üks vaatleja.
Asja ei tee sugugi paremaks lääneriikide valitsuste ning eriti lääne kompaniide ükskõiksus inimlike väärtuste vastu, kui teisel kaalukausil on puhas äri. Nii otsustas Euroopa Liit inimõiguslaste vapustuseks lõpetada Saksamaa survel Usbekistani-vastased sanktsioonid. Islam Karimovile tehtud pai mõjus seda küünilisemalt, et Toshkent polnud astunud peaaegu ühtegi sammu, mis vastanuks lääneriikide nõudmisele uurida sanktsioonide ajendiks saanud AndidÏoni veresauna.
Üha enam tunduvadki totalitaarsed reÏiimid ka läänele peaaegu “omadena”. Venemaa võimu legitiimsuse üheks aluseks võib paradoksaalselt nimetada selle tunnustamist läänemaailma poolt. Samamoodi ei kohta Luka‰enka erilisi takistusi, kui on vaja näiteks Prantsusmaa, Belgia või Hollandi pankade abiga oma Vene energiasubsiidiumite äralõikamisest tudisema löönud majandust turgutada. Isegi Birma, mille hunta näitab oma kodanike inimelu vastu kõige julmemat ükskõiksust, ei pea kurtma Prantsuse või Hollandi ettevõtete huvipuuduse üle. “Panku korrektselt läbi viidud valimised ei huvita,” märgib üks ekspert mõrult. Teisisõnu aitavad demokraatlikud riigid mittevabadel reÏiimidel säilitada täiskõhul tuginevat legitiimsust, mida nood ihalevadki.
“Kõige olulisemana tuleb läänel kasutada koordineeritud ning ühtset poliitikat,” kritiseerib senist ebajärjekindlust Gruusia presidendi Mihheil Saaka‰vili nõunik Mart Laar. Temal on varrukast võtta näide, kuidas Ronald Reagani surve Nõukogude Liidu vaid viie aastaga käpuli ajas. Kui aga tagauks lahti jätta, tõukab ühest kohast pigistamine autokraadi vaid selle embusse, kes hoolib demokraatlikest väärtustest vähem.
Lääne segadus
Ent samas on lääs isegi segaduses. Raske on levitada demokraatiat, kui üha rohkem räägitakse demokraatiaväsimusest. Eriti kui “vana” Euroopa (näiteks Itaalia või Hispaania) traditsioonilisi vasakpoolseid võib olla tänini üllatavalt raske veenda, kui halvad võivad olla endise Nõukogude bloki varemetele tekkinud autokraatlikud reÏiimid.
Niisamuti pole Laari koordineeritud kägistamis-idee läänes sugugi üldaktsepteeritud. Europarlamendi ungarlasest saadik János Horváth vaidleb talle tugevalt vastu. “1980-ndatel kasutas USA kaubandust Nõukogude satelliitide avamiseks,” toob ta näite. “Ning see soodustas inimestevahelisi kontakte.”
Pealegi, nagu tõstab esile Krastev, pole sugugi kindel, et lääneriigid ikka tõesti tahavad stabiilsete autokraatiate asemele hoopis ettearvamatumaid demokraatiaid. “Demokraatia propageerimine Venemaal näiteks ei tähenda sugugi, et me saame positiivse tulemuse korral endale sõbraliku valitsuse,” märgib ta. Pigem võib sealt oodata õige vastikute natsionalistide esilekerkimist.
Ja kui aus olla, ega lääs eriti pingutagi. Potocki Rahvusvahelisest Demokraatia Sihtkapitalist kurdab, et Valgevene projektid saavad sellest aastast Ameerika Ühendriikidelt rohkem raha kui vabaduse edendamine Usbekistanis. Nii et kõlava retoorika tagant vaatab tegelikult vastu tühjus.
Euroopa Liidu puhul teevad diktatuuride õõnestamise aga peaaegu võimatuks absurdsed rahastamisreeglid: sisuliselt tuleb abi saavalt põranda-aluselt rühmituselt küsida registreerimisdokumente ning tšekke kulude katteks. See on sama hea, kui omal ajal oleks partisanidelt nõutud kviitungeid riiklikest Natsi-Saksa relvapoodidest.
Demokraatia annab järele?
Kokkuvõttes kõlab demokraatia pealetungist rääkimine praegu kohatult. Aga ehk on asi veel hullem ning demokraatia annab suisa järele? “Kuidas teha tontide tagasitulek võimatuks?” küsib valgevenelane Romantšuk.
Ilmselgelt ähvardab kõige suurem oht riike, kus demokraatia on alles äsja kanda kinnitanud. Gruusiat, mille presidendi sooloetteasted tekitavad isegi heasoovijatel judinaid. Või Ukrainat, kus äärmuslikud poliitilised tõmblused tõotavad jätkuda “oranÏide” valimisvõidule vaatamata. Moldova puhul ei tea ilmselt keegi, millise suuna ta viimaks valib. Endises Jugoslaavias ähvardavad lüüa demokraatial jalad alt siiani lahendamata territoriaalküsimused. Hiljuti võisime olla aga koguni tunnistajaks, kuidas USA hoiatas demokraatiast taandumise eest Euroopa Liidu riiki Lätit.
Romantšuk ise on kaardistanud hulga tegureid, mis ähvardavad totalitarismi naasmisega kõiki endise sotsialismileeri riike. “Säilinud on kõikvõimas ning üliagar riik,” sõnastas ta hiljutises kõnes suurima ohu. “Kesk- ja Ida-Euroopas pole ühtegi maad, mis jaotaks riigi kaudu ümber vähem kui 40% SKT-st.” Niisamuti ei tekita nende maade elanikes mingit küsimust teenida laiema ühiskonna või erasektori asemel riiki.
Mõistagi ei tule sellest välja lugeda, nagu oleks EL-i pääsenud riikides demokraatia reaalses ohus. Positiivse näitena suutsid hiljuti mobiliseeruda poolakad, kelle suurim valimistest osavõtt pärast 1989. aastat aitas kukutada ühe autokraatlikkuses süüdistatud “kohutavatest kaksikutest” Kaczynskitest.
Mart Laar loodab, et pikemas perspektiivis hakkab naftadollaritest jõudu koguvale totalitarismile vastu töötama seesama täis söödaküna poliitika: mida rohkem koguneb inimestele varandust, seda enam tahavad nad sellele seaduslikku kaitset. Tõeliselt suudab seda pakkuda aga vaid õigusriik.
Ka Newsweeki toimetaja Fareed Zakaria annab oma muidu pessimistlikus raamatus “Vabaduse tulevik” lootust, et majanduse käigus hoidmiseks käivitatavad reformid purustavad viimaks kõik mittevabad riigid, kes ei suuda end poliitiliselt reformida. Edukas Hiina pole tema nägemuses oma tsükli lõppu lihtsalt veel jõudnud. Pakkudes oma kodanikele vabaduse asemel mammonat, hävitatakse iseenda eksistentsi alused.
Kõige tugevamalt – isegi kui kõva koore all peitub tühjus – võivadki end tunda reÏiimid, kes isegi ei ürita reformimatut muuta ning suruvad kodanike pahameeleväljendused igasuguse halastuseta maha. Vennad Castrod Kuubas, Kim Jong Il Põhja-Koreas või hunta Birmas. Hirmutav eeskuju teistelegi – eriti kui diktatuuri esimeses faasis suudetakse täis kõhu abil vabaduseigatsus uimastada. ˝
