Avandi, Sepp ja Ratas: Vaimu ja võimu mehkeldamine mõjus piinlikult
Ott Sepa ja Jüri Ratase talkshow oli ETV vana-aasta õhtu programmi üks oodatumaid ja tagantjärgi ka polemiseeritumaid saateid.
Uue ootamatu koomikutepaari esitlemine mõjus atraktiivselt. Seda enam, et külalisesinejana lisas vürtsi Sepa endine partner Märt Avandi. Tulemus jättis siiski pealiskaudse ja lõpuni minematuse mulje. Ratas ei jätnud Sepale mänguruumi just sõlmkohtades. Näiteks sketšis, kus vaieldi selle üle, kas Keskerakonnas on üks või kaks leeri. Häirivalt sageli jõudis kolmik konsensusele liiga ruttu – näiteks tervishoiule tähelepanu pööramise osas, samuti peaministri laste arvu osas. Õhku rippuma jäi Avandi eksistentsiaalne küsimus: „Miks mina ei ole peaminister?“ Aga ka mitmed vähemtähtsad probleemid. („Mis tuleb peale Brexitit?“, „Mis teeb Jüri Ratasest Jüri Ratase?“, „Kas Eesti rahvaarv hakkab suurenema?“) Õnnestunud momendina tuleb märkida tasakaalu saate negatiivse ja positiivse diskursuse vahel. Peaministrina saab Ratas vähem kodustega koos olla – halb, peaministrina saab ta aga Eesti elu korraldada – hea. Terrorism – halb, rahulik põhjamaa riik – hea. Ammendavalt lahendati ka küsimus, milline oli noor Jüri Ratas. Saime koguni teada, et ta käis koolis.
Paljutõotav algus, aga kesine tulem
Kolme koomikuga estraadietendused kipuvad üldse amorfseks ja tasakaalutuks muutuma. Kõik me teame, kuidas Kuldses Trios selle probleemiga aastakümneid maadeldi. Ja ega päris rahuldava lahenduseni ei jõutudki. Ka tõsisemat laadi telešõudes on paarismäng nauditavam kui kolmekesi (või veelgi suurema hulgaga) ühe jutujärje pärast rabelemine. Näiteks Urmas Ott võttis partnerid ikka ükshaaval ette ning Indrek Treufeldtki järgib edukalt seda soliidset tava. Seekordse kolmiku etteaste algas paljutõotavalt, kuid vähene keskendumine hakkas üha rohkem häirima. Näiteks küsimusele „Kas te olete kunagi salaja suitsetanud?“ oleks pidanud järgnema „Kas te olete kunagi tüdrukuid patsist tirinud?“
Saatest jäi mulje, et Sepp kasutab Ratast lihtlabaselt oma ego tõstmise ja feimi kogumise atribuudina nagu külmalt arvestav meelelahutusbisnesman kunagi. Kahju, et ta tõmbas sellesse julma mängu kaasa ka naiivse ja heasüdamliku Avandi, kes vääriks meedias paremat kohtlemist. Sama õnge otsa sattus Avandi ju ka Sepa stand-up-comedys „Suur rõõm väikestest asjadest“, kus ta pidi selles sisutühjas ning üksnes publikult raha väljapumpamise eesmärgil ette võetud projektis mängima nii-öelda kirssi tordil. Seal, tõsi küll, õnnestus Avandil Seppa isegi üle kavaldada, vapustades publikut otse erakordse nürimeelsusega. Nüüd kahjuks mitte.
Mis puutub peaminister Ratasesse, siis tema ei võitnud ega kaotanud selle ühekordse žanrivaba tingeltangeliga midagi olulist. Iga avaliku elu tegelane võib end vana-aasta õhtul vabalt tunda ja mullikesi puhuda, see on pigem norm kui erand. Muidugi lahjendab kogumuljet seik, et eelmistest aastatest on silme ees „Tujurikkuja“ kõrgtase. Seekordne etteaste tuju ei rikkunud, kuid ei tõstnud seda samuti.
Peaministri intervjuu kõrval oli paremaid pärleid
Vana-aasta õhtu teleprogramm on kõigi kodumaiste telekanalite vääramatu lemmiklaps, konkurents sel üürikesel ajal lausa ebaõiglaselt terav. Sepa ja Ratase šõu selle olulisemate vaatamisväärsuste hulka ei kuulunud. Aastavahetuse teletipphetked olid ikkagi mujal. Esiteks „Õnne 13“ Allani (Raivo E. Tamm) imeline uusaastaunenägu, milles ta satub teise seriaali, „ENSV“ keskkonda, kus baarileti taga askeldab Illar (samuti Raivo E. Tamm) ning ilmneb mõlema kuju üllatav väline sarnasus. Teiseks Henrik Normanni vapustav samastumine korraga kolme parodeeritava – Jüri Ratase, Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahknaga – „Edekabelis“. Meeldiv üllatus oli just see, et mõlema saatesarja võimalused tundusid ennast ammu lootusetult ammendanud olevat. Aga tegijad tõestasid, et saate formaat on vähetähtis element, peamine on andeka sisu leidmine. Igati tuleb tunnustada ka meie ühe värskeima, kuid andekaima naiskoomiku Kersti Kaljulaidi nn uusaastatervitust, mis kujunes väliselt surmtõsiseks, kuid sisult sädelevaks paroodiaks nn „pehmete väärtuste“ teemal targutajate kõige nürimate trafarettide aadressil.
Tõest mööda vaadata pole mõtet: iga katse ühendada poliitilist ja meelelahutuslikku diskursust on paratamatu kahe tooli vahele istumine ja vältimatu läbikukkumine. Kaotavad mõlemad, meelelahutuslik aga tunduvalt rohkem. Konkreetses saates näiteks lasti Ratasel südamerahuga rikkuda reeglit, mis keelas tema valitsuse liikmete iseloomustamisel sõnu korrata. (Kordus „diskuteerija“.)
Vaimu ja võimu omavaheline mehkeldamine jätab alati piinliku mulje. Kõige jälgimaks kujunes see flirt nõukogudeaegsete üldlaulupidude ajal, kus punatimukatel õnnestus 30 000 inimest täiesti vabatahtlikult ja koguni suure entusiasmiga laulukaare all ühe taktikepi all määgima panna ning sellega eesti kultuuri enneolematut õitsengut demonstreerida. Selle massiga võrreldes on Sepp ja Avandi muidugi ainult süütud lapsukesed ja Rataski puhas poiss. Huvitavaks ja lõbusaks muutub võimu ja vaimu vahekord ainult siis, kui teine suudab näidata oma täielikku üleolekut esimesest – kasvõi fiktiivselt. Nagu eespool toodud Normanni näites või mitmes NO-teatri ettevõtmises.
