Avastades taas Arvi Siiga

 (1)

Nädal tagasi esitleti teaduste akadeemia kohvikus Arvi Siia mahukat valikkogu “Neoon kangialuste kohal”. Kaarel Kressa arvab, et idealistlik poeet on ülekohtuselt unustatud.

Arvi Siiga (1938–1999) on nimetatud ka Eesti Majakovskiks. See ei ole võrdlus, milletaolisi praegused kirjanduskriitikud meelsasti kasutaksid. Nagu märgib raamatu järelsõnas Rein Veidemann, libisetakse Siiast uuemates kirjanduskäsitlustes mööda või puudutatakse teda üksnes põgusalt.

Kirjastuse Pegasus toimetaja Lauri Vanamöldri sõnul ajendaski teda raamatut kokku panema esiteks fakt, et Siig on praeguseks perifeeriasse tõrjutud. Teiseks – ehkki Siia luulekogud ilmusid Nõukogude ajal tohututes tiraaÏides, pole neid praegu enam võimalik antikvariaatidestki leida.

Valikkogu koostamisel on lähtutud Siia peamisest inspiratsiooniallikast, milleks on linn oma baaride, raisku läinud noorte ja neoontulede säraga. Luuletuste väljavalimine usaldati mehele, keda tiitellehe pöördel tutvustatakse Tony Black-plaitina, ent kes on laiemale üldsusele tuntud kui luuletaja ja ansambli Vennaskond laulja Tõnu Trubetsky.

Ilmselt on nii mõnigi noorema generatsiooni esindaja jõudnud Siia luuletusteni just seetõttu, et Vennaskond on neid laulusõnadena kasutanud. Paaris laulutekstis tegi Trubetsky autori nõusolekul ka muudatusi, mis on peamiselt ideoloogilist laadi (kommunism resp anarhism).

Tuleb nõustuda professor Veidemanniga, kes tunneb Trubetskys kui luuletajas ära Siia hingesugulase. Mõjutustest ei saa siiski rääkida, sest koostaja kinnitusel hakkas ta ise luuletusi kirjutama märksa varem kui lugema.

Kuuldavasti oli isand Siig olnud kinnine inimene ning tõelisi sõpru oli tal vähe. Kuigi autorile on ette heidetud ajastu ideoloogiaga kohandumist, aitab ehk Siia iseloom paremini seletada, miks ta – ise endine lõngus – topsisõprade ja kergemeelsete tütarlaste aadressil moraliseerima kippus.

Kaanepildil kujutatud poeet väljub raskel sammul baarist, hambad ristis, süda konjakist läikimas, ning kirjutab viletsa tindipliiatsiga märkmikusse: “Arm! / Oh arm, oh solk, oh mesi...” Ja läheb, vihm juustesse imbumas, mõeldes: “On tuled öös ja nende kõle valgus / nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.”

Suudaks ta seda melu nautida, lahkuks temagi koju ühe või teise väljakutsuva silmavaatega näitsiku seltsis, ent siis loeksime siit raamatust teistsugust luulet, kui üldse oleks põhjust midagi lugeda.

Laenake mulle mauser!

Siia elulugu ütleb, et kirjanik oli 1976–1989 NLKP liige, kuid kommunistile sobilikku sirgeselgsust, elujaatavat edasipüüdlikkust (tõlkes lömitamist, demagoogiat, karjerismi) me selles raamatus ei silma. Sellised väited kõlavad äraleierdatult, aga valikusse mahtunud tekstide puhul jääb püsima tunne, et Siig kasutas oma parteiliikme ja kirjandusfunktsionääri seisust süsteemi tasaseks õõnestamiseks.

Näiteks võib võtta “ühele tänasele kommunistlikule noorele” pühendatud pealkirjata luuletuse (lk 81), juba pealkirja poolest väga kahemõttelised tekstid Tšehhoslovakkia ja Ungari sündmuste teemal (“Päikesevarjutused”, lk 186) või luuletuse “Piir” (lk 154). Selliseid autoreid ei saa teistega ühte viirgu marssima panna.

Tõsi, musta masenduse vaheperioodidel heietab Siig ka helgemaid, progressiivseid mõt-teid. Tema kangelased – Gagarin, Che Guevera – vastavad põlvkonna ideaalidele. Ent hüüatusest “Seltsimees Majakovski, laenake mulle mauser!” võib olenevalt soovist ühte koma teist välja lugeda.

Lõpuks üks isiklikku laadi tähelepanek. Luuletuses “Seitsmeteistaastased”, mis mulle umbes samas eas tänu Vennaskonnale pähe sööbis, on kõrvuti paigutatud kaks neoonreklaami: roheline “Foto” ja punane “Juuksur”. Viimane kord, kui ma mööda Sõle tänavat endise Minski poe juurest läbi vihma Kristiine poole jalutasin, olid need kaks ärisilti ühe maja fassaadil kenasti alles, kuigi luitunud ilmega. Muinsuskaitse alla neid – erinevalt teaduste akadeemia kohvikust – ilmselt ei võeta, nagu kipub ülekohtuselt unustusse vajuma ka Arvi Siia nimi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare