Ave Alavainu peab sünnipäeva parvlaeval Hiiumaa

 (3)

Poetess Ave Alavainu tähistab homme praamlaeval Hiiumaa oma sünnipäeva. See algab kell 14 ja lõpeb kell 18.30. Kogu selle aja seisab laev Rohuküla sadamas.

“Armastan inimesi ja vihkan väikseid pidusid!” kuulutab poetessi söakas hääl telefonitorus. “Teistel on konverents, aga minul on laev! Ma saatsin isegi Lennartile kutse.”

Alavainu juubeli puhul on kõik teisiti kui tavaliselt. Kui enamasti üllitavad kirjanikud sel puhul oma raamatu, siis nüüd esitletakse tšehhi kirjaniku Jan Buriani raamatu ”Saared, inimesed, sillad” tõlget ja Alavainu on hoopis selle peategelane. Ta on olnud kirjaniku teejuhiks Eesti saartel, viinud ta seal elavate inimeste juurde.

Samuti peavad külalised arvestama esietendusega – tegu on Alavainu näidendi ”Bona, Bona” esmaesitlusega Eestis. Näidendi kirjutas Alavainu suvel Gotlandil toimunud keskaja nädalal esitamiseks ja seal teevad kaasa Katariina Luide, Andres Tabun ja juubilar isiklikult.

“Kirjuta jah, et see on minu come-back teatrilaval pärast 30 -aastast pausi!” soovitab Alavainu, kes 1968 lõpetas Vanemuise teatristuudio. Viimati võis teda näha peretütrena Paul-Eerik Rummo legendaarses “Tuhka-triinumängus” 1969. aastal.

“Ema soovis mulle juubeliks kuldseid kuuekümnendaid. Minu meelest on kuldsed kuue-kümnendad maha kantud põlvkond,” muigab Alavainu, kelle rolli Eesti, eriti Hiiuma kultuuriloos on raske alahinnata. Juhtinud aastaid Hiimaa kooliteatrit, on ta andnud tõhusa panuse Eesti teatri näitlejamaterjali.

Kirjanikuna on tal samuti oma lugejaskond. “Tänases päevas on Ave ”teise Eesti” rahvalaulik, kriitiline realist, Vassili Mölder seelikus. Ägava isamaa ja konservatiivse naise südametunnistus,” iseloomustab teine hiidlane, Alavainu eksabikaasa Vaapo Vaher.

“Ta “Laule laialilaotamiseks” kriitika suurt ei märganud, aga lugeja haaras agaralt. Ave lugeja ongi muutunud juba seda-võrd lihtsaks, et näiteks Bakchos vajab persoonina luulekogus reaalust selgitust. Kunagi olid aga just Bakchos ja Eros Alavainu luule elektriseerijad, siis ahmisid ta lüürilist erootikat noorte naisharitlaste massid. Ja kiimalised kõrgkommunistid, kes konverentside aegu salaja kui koolipoisid sirvisid ametlike paberite sekka Alavainu hõõguvaid värsse neiukehast, “mis lausa kisendab end ära andma” ja kas või põrguvilja kandma,” jutustas Vaher.

Mida Alavainule juubeliks soovida? “Elujõudu, loomesõu-du,” ütleb luuletaja Ott Arder napilt. “Rohkelt terveid konte ja paranenud pead,” lisab Keskusi toimetaja Juku-Kalle Raid.

“Ave kukub pidevalt kusagile. Pangu vähemalt käed näo ette – muidu juhtub nii nagu viimane kord. Minu soov on muidugi absoluutselt omakasupüüdlik – kui Hiiumaale lähen, siis on vähemalt keegi, kellega on hea õlut juua. Lilli ma talle ei vii – ta pole mälestusmärk. Pealegi pole Alavainu puhul absoluutselt vahet, on ta 60 või 120.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare