B o c h , V i l l e r o y , S t a l k e r, M a r r a k e c h, M e t t l a c h, L a n g e b r a u n, W e n d e l i n, N e w W a v e , S e p t f o n t a i n e, M a r i a T h e r e s a j a m i n a
Villeroy&Bochi perekonna kunagises hiilguses taastatud Septfontaine´i lossi söögisaali pika laua taga ihuüksi hommikukohvi juures, selja taga käsitsi trükitud papagoivärviline rokokootapeet, taustaks lossiesiselt muruplatsilt kostev purskkaevu vaikne sahin, oskasin oma elukäiku hetkeks suunanud sündmusi veelgi täpsemalt rekonstrueerida. Minu reisi Tallinnast Luksemburgi põhjustas tegelikult Austria kuninganna Maria Theresa plaan edendada majanduselu Prantsuse Kuningriigi ja Püha Rooma Keisririigi piiril, muuhulgas ka tillukeses Lorraine jõe orus asuvas Audun-le-Tiche külas. Kaugemale ajalukku ei riskinud ma enam minna.
Too sissejuhatuses mainitud pommimeister, juba isegi “Bombardier du Roi” nimetuse pälvinud Francois Boch valas tol sõdaderohkel ajastul rohkesti kahurikuule. Maria Theresa ja Preisimaa kuninga Friedrich II pikas vastasseisus oli neid hädasti vaja. Aga siiski otsustas Boch ühel päeval vahetada oma malmivalukoja hoopis keraamikatöökoja vastu. Tema otsus oli tuleviku suhtes küll oluline, kuid sugugi mitte määrav. Ta andis vaid tillukese tõuke, kuid selle tulemusena sündis midagi, mille suurust ta kuidagi ette aimata ei oleks osanud. Tegelikult jäi aga vastutus tervenisti tema kolme poja õlule.
Niimoodi mõtlesin ma enne kohtumist Euroopa ühe vanima perekonnaettevõtte, 250-aasta vanuse ja miljardieurose käibega keraamikafirma Villeroy&Boch omaniku ja tegevjuhi Wendelin von Bochiga, eespool mainitud Francois Bochi järeltulijaga.
Tegelikult polnud ma oma elus varem keraamika peale eriti mõelnud. Polnud vajadust. Mis on tegelikult aga üks erakordne leiutis, kui vaid mõelda sellele, et savist ja veest on tule kaasabil võimalik valmistada esemeid, mis ei idane ega mädane ning säilivad keskkonda saastamata tuhandeid aastaid! Pealegi saavutatakse tulemus looduses vabalt kättesaadavate ainete lihtsa ümberpaigutamise ja liitmise kaudu, milleks kasutatakse samuti ainult kõige lihtsamaid loodusjõude. Geniaalne ja erakordselt öko!
Jõudsin selle “elementide ümbepaigutamise” mõtteni Maroko linnas Marrakeshis, kui käisin Ahmed el Mansouri poolt kuueteistkümnendal sajandil ehitada lastud hauakambris. Marrakeshi kitsastel tänavatel valitses umbne palavus, õhk oli paks vürtside pealetükkivast lõhnast ja tuhandete sandaalide poolt üles tõstetud tolmust. Hauakamber oli linnast eraldatud kõrge paksu savimüüriga ning seal oli jahe ja varjuline. Kontrast linnatänavaga oli nii suur, et olemine tundus paradiislik. Kui hakkasin juurdlema, mis ime läbi see oli saavutatud, siis jõudsin väga lihtsale tulemusele – vaikus ja vari saavutati kõige lihtsamate vahenditega, mis üldse võimalik on: punakast savist maapinda peenestades, seda veega segades ja siis seda füüsiliselt ümber paigutades.
Kuigi ma keraamikast ei huvitunud, õppisin varakult ära taldrikute ja tasside alt tootja nime lugemise. Ma ei tea isegi, kust see külge hakkas, aga ma kahtlustan, et sel võis olla kaks põhjust: eestiaegse portselani eriline õhulisus ja peenus võrreldes nõuka-aegsete kohmakate tasside ja taldrikutega ning üks Aimée Beekmani teos, mille nime ma kahjuks ei mäleta.
See nõukogude aja raamat rääkis ühe väikese tüdruku elust eesti ajal. Ja muu hulgas mainiti seal vist ka taldrikupõhjalt Langebrauni nime otsimist. Ajastule omase kodanlusepõlguse vaimus nimetati sellist nimepiilumist “Lange-tõveks”.
Oma võhiklikkuses olin pidanud Langebrauni mingiks tuntud kaubamärgiks, umbes nagu Rosenthal. Villeroy&Bochi peakorteris polnud sellest keegi midagi kuulnud Alles hiljem leidsin Pekka Erelti kirjutise Eestis Ekspressist, mis rääkis sellest, et Tallinna portselanimaalija Nikolai Langebraun oli Eesti kuulsaim 1930. aastate portselanitööstur, kes aga ise nõusid ei valmistanud, vaid ostis toodangu Saksamaalt ning kaunistas neid trükipiltide või käsitsimaalingutega. Langebrauni tugev külg olevat olnud see, et ta orienteerus “rahva maitsele”, muidu aga olnuvat tema toodang kole kitšilik. No ma ei tea, aga minule igatahes minu ema Langebrauni kohvitassid küll meeldisid.
Tagantjärele arvan ma, et peale Langebrauni teadsin ka Villeroy&Bochi nime. Kust? Sama hästi võiks küsida, kust teadsid nõuka-aja lapsed sellised firmanimesid nagu AEG, Bosch või Siemens. See oli lõputu ja põnev eestiaegne koli ja kribukrabu, mis täitis veel 1960. aastatel vanaemade-vanaisade pööninguid, kuure, kappe; kergelt kopituselõhnaline, kuid vältimatu jõuga ligi tõmbav.
Üks Bochidest, Eugen Boch oli kõrgelt haritud ja paljude huvidega mees. Tema sügav ajaloohuvi ja ettevõtja vaist aitasid tal leiutada midagi, mis on nüüd meie kõigi jalgade all – keraamilised põrandaplaadid. “Ma kavatsen toota midagi Rooma mosiigi sarnast,” kirjutas ta sõbrale, “ ja kasutada seda põrandate tegemiseks. Ma usun, et me leiame meetodi, mis võimaldab seda teha odavalt ja ligitõmbavalt”.
Edu tuleb nende juurde, kes on ennast ise edu saabumiseks korralikult ette valmistanud. Küllap Eugen seda oli. Aga samal ajal põimus tema ümber ja tolles ajas – üheksateist-kümnendal sajadil – ka terve hulk võimsaid jõujooni – ühelt poolt pöördumine antiiksete iluideaalide poole, teiselt poolt tung tööstusliku tootmise ja minimaalsete hindade poole.
Eugeni leiutis ja turundusime oli metlahh-plaat, “Mettlacher Platten”, see tegi poole sajandiga pisikesest ja vaesest Mettlachist üle kogu Euroopa tuntud nime. Paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa maades ning Venemaal tuntakse keraamilist põrandaplaati tänaseni metlahhplaadi nime all. Umbes samamoodi sai ligi 150 aastat hiljem kuulsaks Maastricht, kus sõlmiti Euroopa Leping. Enne lepingut polnud see kuigi tähelepanuväärne paik
Möödunud jaanuar Kölni katedraalis. Ilm oli tuuline ja jahe, tuvid kükitasid peasissekäigu kivikujudel. Varagooti tornid tõusid kõrgusesse (“varagooti” ei ole tegelikult päris õige, sest tornid ehitati alles 1870. aastate paiku. Katedraal oli aastasadu olnud tömp klots, sest keskaegsetel ehitajatel sai lihtsalt raha otsa ja tornid jäidki toona ehitamata ).
Altari taga paikneb kullatud sarkofaag jumal-teab-kelle põrmuga. Ning põrandal kõige imelisemad kivimosaiigi mustrid, mida ma kunagi näinud olen. Te hakkate muidugi naerma, aga katedraali põranda on teinud Villeroy&Boch Seda sain teada küll alles nüüd.
Andrei Tarkovski filmis “Stalker”, mis on teatavasti filmitud Eestis, on üks stseen, mis on mulle sügavalt mällu sööbinud: mööda valgeid põrandaplaate voolab aeglaselt vesi. Kaamera liigub aeglaselt üle põranda, madalas vees vedeleb igasuguseid esemeid – käärid, süstal, mingi vana silt, kribu-krabu, paar eestiaegset münti. Vesi on kui aeg, mis katab läbipaistva kilena inimeste rabelemist, ootusi ja lootusi.
Ma usun, et kui see võttepaik üles otsida ja mõni põrandaplaat lahti kangutada, siis on teisele poole kirjutatud Villeroy&Bochi nimi.
Sest hügieeni võidukäik tekitas pidurdamatult kasvava vajaduse katta haiglaid, arstiruume, hooldekodusid ja pesuruume keraamiliste plaatidega. Mida Villeroy&Boch loomulikult kasvava hooga tootis.
Kuid asi pole ainult põrandates või haiglate operatsioonisaalides. Hoopis selles, et igapäevase vajaduse täitmiseks mõeldud laua-nõud ja keraamilised plaadid muutusid kultuuri kandajateks, kultuuri objektideks, mille kaudu paljundati ettekujutamatult suurtes tiraaides jooksvaid moevoole alates klassitsismist kuni modernismini välja. Täitsa õudne on mõelda sellele vastutusele, mis sellisel puhul suurtootjale langeb. Ma usun, et kui tootja tunneb vastutust, siis kulutab ta disainile rohkem aega, et panustada kunstilisse kvaliteeti. Kui aga eesmärgiks on vaid raha, siis pole aega raisata. Igatahes on aga selge, et just nimelt tarbeesemete kaudu kujuneb masside kunstiline maitse.
Tutvumine Villeroy&Bochi perekonna ajalooga ning Wendelin von Bochi endaga andis minu jaoks ootamatu tulemuse ja pani mind ajalugu teisiti vaatama. Ma ei mõtle siin maade ja rahvaste ajalugu, mille kujundajateks on tavaliselt tuli ja veri, mille on valla päästnud mõni erakordselt isekas, vastutustundetu ja võimuahne isik, kellele tundub, et just tema on välja mõelnud uue Euroopa plaani, mille huvides pole liigne valada sadade tuhandete või uuemal ajal miljonite inimeste verd – loomulikult nende endi õnne nimel.
Ausalt öeldes lähenesin teemale alguses mehaaniliselt, insenerliku kainusega ja tehnoloogilisest aspektist. Sest ma teadsin, et tehnilist progressi ei ole võimalik peatada. Mis tehnoloogias tulema peab, tuleb nagunii. Kui ei leiuta Bochid, siis leiutavad Villeroyd. Ja kui nad üheskoos sellega hakkama ei saa, siis teeb asja ära keegi kolmas.
Aga vaadates taas ja taas kahe ja poole sajandi vältel toodetud lauanõusid, hakkasin nägema nende taha. Nõude juurde tekkisid inimesed, kes olid kunagi elanud ja neid oma käega päevast päeva kasutanud.
See on Euroopa ajalugu, mis on mulle arusaadavam, lähedasem ja mõistetavam kui ükski muu ajalooõpik. Selles ajaloos on peategelasteks sajad tuhanded tavalised inimesed, kes elavad oma tavalistes kodudes, kes hea õnne korral armastavad ja leiavad vastuarmastust, kes kasvatavad oma lapsi ja loodavad, et neist saavad tublid ja head inimesed. Hommikuti, lõuna ajal ja õhtuti kogunevad nad laua ümber, tõstavad nõudele toitu, söövad ja joovad ja räägivad möödunud päevast.
Need tirinad, kannud, taldrikud ja tassid on tähtis osa inimeste elust. Neid esemeid puudutatakse käte ja huultega, täidetakse, tühjendatakse, pestakse, kuivatatakse iga päev. Nad täituvad soojuse ja mälestustega. Veel paljude aastate pärast meenutavad inimesed kaugeid sündmusi või oma lapsepõlve lausega: “Kas mäletad seda suurt sinist piimakannu?”
Selles kodunõude kirjutamata ajaloos on omad suured tähtsündmused nagu pulmaserviis või juubeliks kingitud lauakaunistus. Või omad õnnetused, siis kui purunes lemmiktass. Või ümberpööratud taldrik peielaual.
Selliseid hetki on lõputult. Nad kerkivad mälust, kui hakata sorima lapsepõlve soojades ja veidi unistes mälestustes. See on argiajalugu. See on see, mis teeb meist inimesed.
Lõpuks sain ma kõigest aru. Saatus oli viinud mind Luksemburgi selleks, et õpiksin nägema ajalugu päris lihtsates asjades, nagu näiteks lauanõudes.
Reis Luksemburgi toimus firma Villeroy&Boch kaasabil
