Baarilett andis inspiratsiooni lavastajadebüüdiks


Ühel õhtul oli teatrisõber Merilyn Merisalu Genialistide klubis tööl ja sirvis hiljuti valminud näidendi “Unenäovabrik” väljatrükki. Baarileti ääres lugedes hakkasid tegelased klubi laval elama, nüüdseks on ettekujutusest saanud lavastus.

“See kõik juhtus alguses küll vaid minu peas, aga ühel hetkel tundus lihtsalt maailma kõige loogilisema asjana, et ma teen sellest oma esimese lavastuse,” sõnab Merisalu. “Rääkisin teistega pisut oma mõttest ja siis võtsin need inimesed, keda lavastusse tahtsin, lihtsalt ükshaaval ette. Paljud nõustusid juba enne teksti nägemist. Pärast lugemist oli kõigil veel suurem soov seda teha. See oli minu jaoks üsna suur üllatus, sest minul ju lavastamiskogemus puudus.”

“Teised” tähendas Noorte Teatritehase asutajaid ja eestvedajaid Lennart Peepu ja Tormi Toropit, kes koos mõttekaaslase Kristjan Põldmaga aasta eest leidsid, et Eestis puudub veel päris noorte oma teater, kus saaks omi mõtteid ise teostada. Ka Merisalu lavastus on tehtud Teatritehase sildi all.

Armas lugu...

““Unenäovabriku” juures võlus mind selle loo lihtsus,” ütleb Merisalu. “Kui olin teksti läbi lugenud, ohkasin lihtsalt, kuidas saab üks lugu nii armas olla. Pärast muidugi selgus, et tegelikult on tegu hästi keerulise ülesehitusega looga, aga armsus jäi vähemalt minu jaoks, ja on seda siiani.

Samal teemal:

Mul poleks olnud selle vastu midagi, kui keegi teine, kellel on rohkem kogemusi, oleks selle lavastamise enda peale võtnud. Aga ju siis ei tekkinud teistel sellist pilti nagu mul. Asi jõudis vist lihtsalt nii kaugele, et ühel hetkel pidin ma selle enda peast välja saama. Keegi nagu ei hakanud vastu ka ja nii ta läkski.”

Näidendi “Unenäovabrik” kirjutas aasta eest Marite Butkaite, kes kasutab pseudonüümi Hiri Müüripeal. Teatritehaseni jõudis tükk märtsikuus korraldatud Teatritehase võistluse kaudu, kus otsiti uusi huvitavaid originaaltekste ja lavastamissooviga inimesi.

Merisalu ülesanne oli toona konkursist osa võtnute tekstide ja kirjadega tegelemine. Sündis aga hoopis soov ise lavastada. Teatritegemisega on Merisalu olnud varem seotud vaid koolis. “Unenäovabrik” on tema esimene asi, mida ta saab päris oma lavastuseks nimetada.

“Nimetus “lavastaja” tundub mulle enda puhul endiselt sellise naljaka sõnakõlksuna,” tunnistab ta siiski. “See, et ma ühe asja olen lavale pannud, ei tee ju minust veel lavastajat. See on rohkem nagu... Ühe seltskonna keelekood. Kui esimesed lugemised läbi olid ja asi jõudis tõsisema lavatööni, siis oli mul ausalt öeldes kohati täitsa hirmus proovides olla. Lihtsalt kuidagi vale tundus see, et võhik õpetab neid, kes on näitlemisega päris palju tegelenud. Eks ma ootasin ka nende toetust, ja hea meel on öelda, et seda ma ka sain. Aga tulemusega olen ma küll rahul. Näitlejad mängisid hästi ja vastukaja on olnud hea. Muidugi on meil jooksvalt apsakaid sisse tulnud, aga need, kes esimest korda näevad, ei saa sellest üldjuhul aru.”

...ja keeruline töö

Ja veel. Merisalu ütleb, et lavastamine on üks “kuradima keeruline töö”.

“Ma olen kõrvalt näinud näiteks Ain Mäeotsa tegemisi Vanemuises ja ka teiste Teatritehase lavastajate tööd, aga kuni ma ise selles rollis polnud, ei saanud ma selle mastaapidest aru,” lisab ta.

“Kõige lihtsam on minu arvates must eeltöö ja administratiivne pool. Näidendi dramatiseerimine, näitlejate valik, lavakujunduse ja kostüümide väljatöötamine, valguse seadmine, reklaam, abiliste leidmine – see kõik tuleb kuidagi loomulikult ja loogiliselt. Aga tõsiseid raskusi tekitas see, kuidas näitlejad täpselt midagi tegema peavad. Näitlejad tahavad ju teada, mis hetkel millist kehaosa ja kuidas liigutada, mitu sammu millalgi teha. Esimestel kordadel, kui keegi mult seda küsis, oli küll tunne, et pea plahvatab.”

Mais olnud esietendust vaatas lavastaja Merilyn Merisalu heli- ja valguspuldist, saali tagaservast.

“Kui lõpus näitlejad mitmendat korda lavale tulid ja lõpuks plaksutades lavastajat välja hüüdsid, siis ei saanud ma esiotsa üldse aru, miks kõik minu poole vaatavad,” naerab Merisalu. “Plaksutasin ka ja vaatasin juhmi näoga ringi, siis sain aru, et mina pean ju ette jooksma.”

Lavastajana jätkamisest Merisalu esialgu ei mõtle. Esialgu püüab täita lubaduse aidata teisi lavastajaid ja lavakunstnikke.

Loe veel

“Aga teater on kindlasti asi, mis minu ellu jääb, kuigi ma ei usu, et ma seda professionaalselt tegema hakkan,” lisab ta. “Näitlejamaterjali minus pole, lavastajana ma ennast veel nii kindlalt ei tunne. Tõenäoliselt jääb minu mängualaks lavakujundus ja rekvisiitori roll. Võib-olla kirjutan ka kunagi midagi või aitan dramatiseeringut teha. Teatriarmastajaks jään ma aga niikuinii, saalis võib mind tihti istumas leida.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare