Alustame algusest: kuidas te seriaali sattusite?

Liv Lisa Fries: Nagu ikka, osalesime näitlejate valimisel. Ma käisin ennast kõigepealt üksinda näitamas. See oli 2015. aasta suvel. Siis ei andnud filmitegijad endast paar kuud märku, kuni nad kutsusid mind castingule koos Volkeriga. Mina neile sobisin, aga nad tahtsid näha, kuidas me koos Volkeriga mõjume. Siis oli meil casting koos Volkeriga. Ruumis olid seriaali kolm lavastajat, neile ettemängimine kestis kolm-neli tundi ja oli äärmiselt intensiivne. Siis mõne aja pärast helistasid nad mulle ja ütlesid, et mina ja Volker oleme valitud seriaali peaosatäitjateks.

Liv Lisa Fries, te olete väga noor, aga juba mitu auhinda võitnud näitlejanna. Kui tähtsaks peate Charlotte rolli?

Fries: Mulle on Charlotte mängimine oluline, sest olin hakanud oma töökoormust vähendama ega teinud enam projekti projekti järel, vaid jätsin pause. Seega „Babylon” oli üle pika aja projekt, millega ma pidevalt, enam kui aasta tegelesin. See oli intensiivsem, kui harjunud olen. Ma ei soovi nii palju töötada, aga kogu projekt oli nii huvitav ja kõik mu probleemid said lahendatud koostöös toredate kolleegidega. Charlotte kuju on universaalne, ta on kompleksne nagu me kõik. Tema karakteriga sain näidata, et keegi meist pole mustvalge.

Kuidas kulges töö lavastajatega?

Fries: Ma olen alati soovinud nii töötada: me arutasime kõik detailideni läbi. Mulle oli väga oluline, et kõik kolm lavastajat julgustasid meid oma arvamust avaldama. Tundsin, et minu arvamusega arvestatakse. Atmosfäär võtteplatsil oli väga meeldiv.

Volker Bruch, kas politseinik Gereon Rath on teile lähedane karakter? Meeldib ta teile?

Bruch: Jah, meeldib. Ma ei tea, kui sarnane või lähedane ta mulle on, aga temas pole midagi, mis oleks nii võõras, et ma poleks suutnud seda mängida. Kogu seriaali üks teemasid on iseendani jõudmine, oma tegevuse peegeldamine. Enda analüüsimine on väga tervislik tegevus.

Millised „Babylon Berlini” teemad on tähtsad ka praegu?

Bruch: Raske on neid ajastuid võrrelda. Kindlasti on universaalseid probleeme, millega inimkond siiani rähkleb. Tahtsime rääkida lugu nii moodsalt kui võimalik, sest 1920-ndate Berliin oli väga modernne. Kõik, mida te seriaalis näete, ei pruugi olla ajastutruu, aga meile oli modernsuse näitamine tähtsam kui ajalooline tõde. Näiteks muusika on kohati liiga moodne.

Kas te olete Saksa „kuldsete kahekümnendate” fännid?

Fries: Ma pole selle ajastu järele hull, aga paljud asjad mulle meeldivad. Arhitektuur, disain, mood, interjöörid. Esteetilises plaanis sümpatiseerib see ajastu mulle rohkem kui tänapäev. Tundsin end 1920-ndate riietes ja üldse kogu kontekstis väga mugavalt ja meeldivalt.

Liv Lisa Fries

Suur osa „Babylon Berlini” tegevust toimub ööklubis Moka Efti. Kas võib oletada, et näeme seriaalis väga palju tantsu?

Bruch: Jah, ja see oli väga lõbus! Mõnikord on see suur kergendus näitlejale, kui saab repliikidest loobuda ja end lihtsalt vabalt tunda ning anda sõnumit edasi kehaga.

Fries: Mul oli üks tants, kus pidin ka improviseerima, aga üldiselt liikusime ikka koreograafide väljamõeldud samme pidi.

Bruch: Jah, aga ikkagi on tantsu füüsilisus vabastav.

Fries: Samas saab liikumist olla ka dialoogides.

Bruch: Ei saa – see on sama kui pidada malet spordiks. Vahest Charlotte puhul see tõesti nii oli, sest tema karakter on palju füüsilisem, aga minu oma nii väga pole.

Fries: Charlotte kuju on universaalne, ta on kompleksne nagu me kõik. Tema karakteriga sain näidata, et keegi meist pole mustvalge.

Fries: Mul oli võtteplatsil režissöör Tom Tykweriga selline olukord, kus me proovisime stseeni Charlotte ja tema sõbra Gretaga. Proovisime ja proovisime, aga tunne polnud ikka õige. Järsku sai selgeks, et puudu on džässielement, mis Charlotte juurde kuulub! Ta peab olema liikuv ja vaba. Mul polnud dünaamikat vaja mitte ainult tantsustseenides, vaid kogu aeg.

Kas te olite juba enne seriaali head tantsijad?

Fries: Volker õppis väga kiiresti. Me õppisime alustuseks tšarlstoni põhisammu. Vaatasin ka tantsuvideoid ja mõtlesin, et mina ei hakka küll kunagi nii kiiresti tantsima. Aga harjutamine aitas väga palju ja praegu tunnen, et tantsusamm on mul kehamälus. Ööklubi Moka Efti stseenides oli meil 40 professionaalset tantsijat ja nad olid nii head.

Bruch: Mulle meeldib tantsida, meil lasti ennast väga vabalt liigutada. Me ei tantsinud ainult seda õiget toonast tšarlstonit. Samas peamine töö käis ikka stsenaariumiga. Nädalaid, kuid. Käisime läbi kõik stseenid ja näitlejate erinevad konstellatsioonid. Pidime kõik enne võttepäeva endale selgeks tegema, sest muidu oleks kulunud liiga palju aega ja raha.

Olen kuulnud, et seriaali stsenaarium erineb oluliselt Volker Kutscheri raamatutest.

Bruch: Jah, aga meie piibel oli stsenaarium. Kust see lugu pärit on, pole meile tegelikult oluline.

Volker Bruch

„Babylon Berlin” on otsapidi austusavaldus tegevuspaigale Berliinile. Te mõlemad olete berliinlased, kas teile meeldib seal elada?

Fries: Jah ja ei. Olen seal sündinud ja kasvanud ning mulle on see väga oluline aspekt. Berliinis on ka palju kultuurilist meelelahutust. Aga samal ajal on seal palju rahvast ja vähe rahu, kogu aeg on kiire. See mõjutab mindki – mul on samuti kohustus kogu aeg toimekas olla, aga ma vajan oma ellu ka rahulikke paiku.

Bruch: Berliin on veel väga vali ja räpane. Ta on nii rõõm kui ka valu. Seriaalis oli palju võtteid, mis toimusid mu elupaiga Hermannplatzi läheduses. Kummaline oli olla seal võttel kaks ööpäeva järjest: kõik oli samasugune nagu praegugi, ainult mõned tänavasildid, rongid ja kioskid nägid teistsugused välja. Tuleb tõdeda, et palju ajaloolist on Berliinis veel alles.

Seriaal

Režissöörid ja stsenaristid: Tom Tykwer, Achim von Borries, Henk Handloegten

Heliloojad: Tom Tykwer, Johnny Klimek

Osatäitjad: Volker Bruch, Liv Lisa Fries, Leonie Benesch, Peter Kurth jt

Seriaal linastus tasulisel kanalil Sky, järgmisel aastal näidatakse seda riiklikus kanalis ARD.

USA-s ostis seriaali näitamise õigused Netflix.

Varsti hakatakse üles võtma seriaali teist hooaega, kolmanda hooaja tegemiseks käivad ettevalmistused.

„Babylon Berlin”

Homme, 1. detsembril 2017

Kl 19.30–21

Tallinnas Solarise Apollo kinos