Ballaadfilmi Laipmann käis heinu „laenamas”
Soosaar nimetabki oma loo film-ballaadiks, need dokumentaalsed kaadrid haaravad ta nii endasse, et ei luba hilisemas päris mängufilmis loobuda peategelase Bernhard Laipmanni nimest. (Nagu tegi Aino Kallas oma „Bernhard Riivesega”.) Ulatades nõndaviisi suisa kandikul kurjadele hurjutajatele ja vihast värisevatele kriitikutele (Aadu Hint) kondi, mille need lustiga alla neelavad. „Püha ajalooline tõde!”
Evald Aavikust saab Bernhard Laipmann suisa viimasel sekundil, kui kõrvale jäävad Peep Ilmet ja stuudios proovivõtetega järele katsutud Tõnu Tepandi. Aga päris-Laipmanni kui tribuuni, rahvajuhi olemus jääbki Evaldit segama, kõhklev olek („arukas kahtleja”, ütleb Mark ise) ning mitte eriti macho’lik kuju ja eneseohverduslik minek jäävad tüseda põhjata. „Hirm oli mahalaskmise võttel küll püssitorude ees seista,” on öelnud Evald. „Ükskõik, et teadsime neid ju paukpadrunitega tulistavat. Ja see oli minu jaoks esimene võte, sest lumi hakkas sulama, tuli üldplaanidega kiirustada. Enne sure ja siis mängi rahvajuhti edasi!”
Evald ütleb, et polevat ennast Margi „Jõuludes” sama hästi tundnud kui Neulandi „Tuulte pesas” – „polnud niisugust klappi... ”. (Olin mõlema loo helimees.) Teisalt – ega ma kujuta ka ette, et Olav Neuland või Griša Kromanov näiteks saatnuks Evaldi – peaosatäitja – surnud naabrimehe talust ööpimeduses lammastele heinu varastama, mida Mark oli palunud. Evald räägib, et ikka värises küll, kuid läks. Mark peab oma Mihkli-Jaani talus lambaid ja kanu – vahepealsetel filmivabadel aastatel tuleb ju pere kuidagi ära toita.
Näitlejad tajuvad kohe Margi näitejuhtimise mõningast saamatust ja tulevad talle appi: teevad ise omavahel proove, pakuvad variante. Igatahes sellest ei tehta kunagi numbrit. Aga eks raskete psühholoogiliste episoodide puhul jääb resultaat õhemaks, kui tohtinuks olla, seda küll. Mark ise ütleb: „Laipmann ei tohi alguses resultaati välja mängida, vaid ta peab resultaadini jõudma!” Tahaks uskuda, et režissöör peab ta kättpidi sinna viima. Jah – „peksta ma ennast ei lase, ma olen vaba eesti mees!”. Soldatid peksavad teised süüdimõistetud peksupingil tõsiselt läbi. Miskipärast see valusalt filmitud episood „Jõuludesse” siiski sisse ei mahu. Otse loomulikult ei vahi me pealt, kui on ilmselge, et režissöör ei suuda kõike, kuigi teatav autoritaarsus on Margi puhul paratamatu ja veregrupiga kaasa tulnud.
Võidujooks kevadega: laudaepisoodis peaks lauda praokil ukse vahelt paistma lumine taluõu, aga maa on juba porimust. Kõik see mees rabab viimaseid lumeraase kokku tassida, veerand tunniga on ka see sulanud, aga – „tehtud!”.
Mõnikord läheb asi käest ära („nad muutuvad võttehasardis hulluks”). Filmime kasakate pealetungi üle lageda lumevälja, täägid ette sirutatud. Meile on kinnitatud, et siin on sile heinamaa, on aga hoopis sügavate sügiskünnivagudega põld. Mark tahab, et üks ratsanik kukuks külameeste kuulist, ja kohe leidub üks ratsapoiss, kes on nõus! See on ohtlik trikk. Hoiame hinge kinni, poiss teeb korraliku kukkumise, jääb nähtavasti ellu, ja siis teatab Mark kaamera tagant, et ta ei leidnud kukkujat ratsanike summast üles, tuleb veel üks kord teha! Kohale jõudnud filmidirektor Maret Hirtentreu on näost valge: stopp!! Pole elukindlustust ei inimestele ega hobustele, Mark – sa oled hull! Ja Mark on tõesti hullu olemisega, kui nähvab meile kõigile: „Te olete psühhoterroristid ja segate loomingulist tööd!”
See lugu seal lumisel künnimaal on ammu unustusse hajunud, oleme kõik tänaseni „Jõulude” patrioodid. Filmile antakse nn kolmas kategooria (kurjad kriitikud saavad oma tahtmise), lavastusrahast saame kätte vaid kolmandiku, aga ma pole tänini kuulnud kedagi sellepärast torisevat. Aitäh, Mark, et kutsusid kaasa lööma!Alguse luguMark Soosaar ise toriseb nüüd Jaak Lõhmuse filmi „Jõulud Vigalas” videokommentaaris, justkui poleks konkurendid Tallinnfilmis lubanud tal kohe startida täispika filmiga – ja tõi needsamad konkurendid oma filmi mängima! Olav Neuland on põlevate silmadega kihutuskõneleja, Peeter Simm teeb Pätsi, Peeter Urbla on Teemant.
Andeka tegija enesekesksus, seda jah, ja kõrge enesehinnang – kes siis Marki ei tea! Aga me aktsepteerime teda sellisena, nagu ta oli, taibates tema olukorra raskust. Stsenarist, lavastaja ja operaator ühes isikus, abikaasa Tiiu titeootel, esimene tüdruk alles pisike, ja me trambime filmirühmaga tema talus ja tema pere kambrites, sest nii on ta ise otsustanud. Muidugi on Mark mõnikord närviline – kes ei oleks. Ja ebaharilikult ebafilmilik õhkkond filmirühmas: küünlavalgusõhtu Omar Volmeri taastatud Tõstamaa mõisasaalis, muusikameeste Juhan Viidingu ja Priit Pedaja improviseeritud kontsert trepimademel. Kokku on kutsutud huvitav amatöörnäitlejate seltskond: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Matti Vaga, Linnar Priimägi, Jüri Arrak, Omar Volmer, härra Vene jt. (Ja veidi hiljem ütleb austatud Ain Kaalep raadios: eks film ikka palaganikunst ole!)
Pole režissööritooli, pole lipsugi ees, väljaveninud püksid jalas ja mõnikord kalossid varvaste otsas! Jah, krambivaba olek oleks küll õige öelda, samal ajal on rabelemist ju rohkemgi kui tavalise, kammerlikuma filmi võtteplatsil. Põleta mõis maha, aja sadakond karistussalga ratsanikku kohale, kutsu Venemaalt sajandialguse auruvedur ja vagunid käreda külmaga Haapsallu, lepi Haapsalu sõjaväelennuvälja tegelastega kokku, et nad laenaksid nädalaks või rohkemakski paarkümmend sõdurit tsaariarmee soldateid mängima...Kahekümne kaheksas film„Jõulud Vigalas”
••Stsenarist, lavastaja ja operaator: Mark Soosaar
••Kunstnik: Omar Volmer
••Helilooja: Veljo Tormis
••Helirežissöör: Enn Säde
Osades:
••Bernhard Laipmann – Evald Aavik
••Liisa Laipmann – Kersti Kreismann
••Isa – Ants Jõgi
••Ants Laikmaa – Jüri Arrak
••Kindral Bezobrazov – Viktor Balašov
••Von Uexküll – Linnar Priimägi
••Rennenkampf – Ago Roo
••Budberg – Ain Kaalep
••Pastor Bush – Jaan Kaplinski
••Anton Kolumbus – Margus Oopkaup
••Madis Lensmann – Omar Volmer
••Mihkel Värbu – Arvo Kukumägi
••Esilinastus Tallinnas 26. jaanuaril 1981
