Balzaci arveteõiendus ajakirjandusega


"Inimlik komöödia" on niisama mosaiikne kui maailm autori silmis. Balzac ei õpeta ega moraalitse, ta "pildistab" oma 19. sajandi ühiskonda.

Seal sagib ülemaid ja alamaid, mässajaid ja korravalvureid, pankureid, sulisid, mahajäetud naisi... Igal pool käib kõva jaht raha järele, võitlus võimu pärast, metsik tahe end kõrgemale redelipulgale vinnata. Kas see ei tundu kuidagi tuttav?

Balzaci massiivne kuju on osa Pariisi maastikust ja tema tegelased nagu tõusik Nuciggen, arrivist Rastignac või "langenud ingel" Vautrin, "kehtivad" tänapäevalgi energiliste tegelaste prototüüpidena.

Tänavu saanuks Balzac 200-aastaseks ja selle juubeli puhul hakatakse meistrit uuesti lugema. Ja nüüd avastatakse, et tema lood on üllatavalt moodsad, et meie maailm ei erinegi nii väga ajastust, mis järgnes Prantsuse Revolutsioonile.

"Kaotatud illusioonid" kuuluvad "Inimliku komöödia" vähemloetud romaanide hulka. Raamat ilmus 1839 ja selles kirjeldab autor oma kogemusi ajakirjanduse miljöös. "Ajakirjandus on selle sajandi suur nuhtlus," arvab Balzac. Aga kas pole ka ühiskonna üldine mentaliteet juba nuhtlus? See on rajatud valele, vastutustundetusele. Pettust ning väljapressimist peetakse töömeetoditeks.

Zhurnalismi, nagu kõike muud, (ka kultuuri) tuleb vaadelda kaubana: selle tegemine ning levitamine alluvad turuseadustele. Raha määrab kirjutiste sisu, vormi ja mõõdu.

Tõde peab siis nii või teisiti käänama, ja zhurnalist peab olema akrobaat, et arvamusi ja sündmusi õigesti manipuleerida. Tal pole vaja hinge ega südametunnistust, ka mitte eriti tugevat mõtet. Ta tohib valetada, ka iseendale.

Eriti aktuaalne tundub pressiperemehe Finot ettekuulutus, et kümne aasta pärast määrab reklaam üldise informatsiooni suuna. "Nuhtlus pole parandatav, ta läheb ikka enam ja enam kardetavaks ning häbematuks, ja mida suuremaks läheb pahe, seda paremini teda talutakse."

Häda seisab ka selles, et kui raha valitseb ajakirjandust, siis ajakirjandus omakorda valitseb poliitilist elu. Ta laimab, naeruvääristab, hävitab ehk kunagi kogu maa nagu mingi vähihaigus.

Järelpõlved on püüdnud seletada sellist sünget pilti ja pessimistlikku vaadet tulevikule Balzaci pettumustega ajakirjanduses. Alalises rahahädas oli Balzac sunnitud kirjutama nii palju kui võimalik. Romaanide kõrval jätkus tal jõudu ka ajalehtedele kaastööd teha ja isegi "Kaotatud illusioonide" järel hakkas ta "La Revue parisiennele" kirjanduskriitikat saatma.

Aga zhurnalismiga tal ei vedanud, igatahes mitte nii hästi kui ta lootis. Ka "illusioonid" võeti külmalt vastu. Üks kolleeg kirjutab sapiselt, et raamatul "pole stiili, ega mingit teenet, ega talenti".

Tänapäeva lugejal pole vaja teada autori motivatsioone. Ta avastab ehmatusega, et tema miljöö sarnaneb möödunud sajandi ühiskonnaga. Vale ja pettus võimutsevad ikka veel. Ja raha irvitab uuele aastatuhandele vastu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare