Barokkstiil Ivo Lille klaasikunstis

Staatiline klaas on kunstnik Ivo Lille käsitluses muutunud baroklikult dünaamiliseks.

Tartu ülikooli kunstimuuseumis avati eestikeelse ülikooli 96. aastapäeva tähistamise nädalal Eesti klaasikunsti suurmeistri Ivo Lille näitus „Mälukiri” teemakohaste teostega. Juba esimene vaade rabab jalust. Lille hüüdlausele „kõike peab olema külluses, nii värvi kui ka vormi” on lisandunud sinepikollane ja telliskivipunane ruum, mis imiteerib Vana-Rooma kolmandat maalistiili (I saj pKr). Kauni ornamendiga seinad võivad isegi sobida kunstniku pidulikkuse taotlusega ja tänu osavale kujundusele saab iga teos piisavalt särada.

Sära, klaasiefektid, kiiskavad värvimängud on Lille kunsti peamine tõmbenumber ja neid esitab ta romantiliste teemadena, nagu taevatee, virmalised, eufooria, õigus lootusele. Epiteetideks nähtamatu, sume, hõbedane, ahvatlev. Nii nagu barokkmeistrit ja romantikut, võlub Lille kõige enam valgus (kevadvalgus, valgushetk) ja meri, millele on ta pühendanud väga poeetilised sõnad: „Minu teekond saab alguse mõnusast vetel liuglemisest, kus kõigepealt tuleb tutvust teha laine liikumisega. Klaasi vormile keskendumine ongi laine harjal ratsutamine, mis annab võrratu tunde materjali valitsemises.” (Irene ja Ivo Lill, „Ivo Lill – Cool Glass”, Vilnius 2015, lk 16)