Baskin tegi veidralt õnneliku südametemurdumise maja

 (3)
Baskin tegi veidralt õnneliku südametemurdumise maja
Toomas Tuul

Shaw klassikaline näidend hõivas Käsmu kaptenite küla Tihedas ansamblimängus on kaasaja hõngu
Tänavu, mil vabaõhulavadel võimutsemas eesti klassika ja algupärand, valib lavastaja Roman Baskin väärikaks kontrastiks targa sõnaakrobaadi Bernard Shaw “Südamete murdumise maja”: iirlase fantaasia vene stiilis inglise teemadel. Isepäine materjalivalik äratab lugupidamist.

Mängupaik ja näidend sobivad kokku. Kapten Shotoveri maja asub kaptenite külaks kuulutatud Käsmu meremuuseumis. Kammerlikul platsil saab hakkama mikrofonideta, see ehedus on juba pool võitu. Vaimukas tekst pääseb ansambliühtses mängus kaasajatundlikuna mõjule.

Teater õiges kohas

Loodus kui dekoratsioon (koosmõjus kunstnik Ann Lumiste kujunduse ja pilku-püüdvate kostüümidega) muudab konventsionaalsuse koomilisemaks ja boheemluse sundimatumaks. Kui Carmen Mikiver “saatanatütre” Hesionena puu-tüvel iluvõimleb, sobib jultunud kehakeel naise vilka ja õrritava loomusega.

Näitetrupi koosmängulust sai tuntavaks juba esietendusel, hajusamaks jäid üksnes lavastuse algus ja lõpp, kuigi finaali teejoomine mõjus kui viibe Tšehhovile.

Laevmaja valitseb kapten Shotoveri jõuline isiksus. Sama sõnumiselget, teravalt puänteeritud rolli kui too elutark kapten pole Roman Baskin vähemasti oma lavastustes mänginud. Kleer Maibaum avab stiilitajuga Ellie Dunni südame murdumise ehk täiskasvanuks saamise. Uhkeks sündmusrolliks kujuneb Tõnu Aava kapitalist Mangan, rikka värvigammaga tegelaskuju pole Aavale koduteatris pakutud. Veikko Tääri vunts-vallutaja Hector Hushabye on Shaw tegelasest omajagu noorem, seega temas rohkem mängleva kutsika sarmi kui blaseerunud künismi.

Rida kenasid rolle

Raivo E. Tamme valges ülikonnas Randall on teistest peajagu inglaslikum, ka naeruväärsuses. Täpse tüpaaživalikuna mõjuvad Epp Eespäeva kaunitar leedi Utterwood ja Volli Käro sinisilmne Mazzini Dunn. Tegelaste-paar, kelles ihkaks näha ülbemat elugroteski, on Kaie Mihkelsoni familiaarne amm Guinnes ning Peeter Jakobi põline kelm Billy Dunn.

“Südamete murdumise maja” tõestab, et täisvereline suvelavastus võib sündida ilma muusikalihõnguliste laulunumbriteta. Isegi ilma tulevärgita, mida Shaw plahvatuslik finaal võimaldaks. Välisest efektsusest tähtsam on sisu. Kütkestav ja ohtlik mäng: pooside tagant inimese ja aja olemuse avastamine. “See tobe maja, see veidralt õnnelik maja, see ängistav maja, see juurteta maja” testib inimlikku elujulgust. Ellu jäävad need, kes oma hinge maha pole müünud.

Roman Baskini “Südamete murdumise maja” mõjub kui ideaalitruu Cyrano kindavise.