Kuipalju nüüd Baskin ise neid genossesid ja seltsimehi oma sünnipäevale kutsus – nemad tulid lavale Toomas Kalli voli järgi, sest Kalli kirjutatud „Prügikast 3 ehk Eesti masurka” käis lõbusal moel üle Eesti ajaloost. Ja mitte ainult Mäe ja Karotamme tegelaskuju abil, lavale tuli ka kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann ise, nii et võimuesindajad olid vähemalt Eesti puhul kõige suurema kaliibri omad.

Aga lavalt ei puudunud ka tänapäev. „Prügikast 3” sissejuhatavas osas nägi rahvas praegust peaministrit (Raivo Mets) koos Milton Friedmanilt pärit tsitaadiga. Häda oli ainult selles, et seekordne paroodiategemine sündis kuidagi ligadi-logadi. Ära jõudis küll tunda, keda laval jä­re­le tehakse, kuid väga suureks see äratundmisrõõm ei kasvanud.

Sissejuhatav osa oli üldse pika­võitu ja kippus venima, enne kui hakkas peale „Prügikasti” põhiliin, mis seisnes tuntud Briti ajaloolise pilaseriaali „Allo, Allo!” põhjale ehitatud looga, kus lusti ja laulupidu küllaga. Selles Eesti „Allo, Allo!” variandis, kus Renest oli saanud hoopis Eesti mees Rein (Väino Laes), leidsidki kohvikusekeldustes oma koha nii Mäe, Karotamm kui ka NKVD saadetud luurajad, keda varjati vanaema voodi all. Samuti muud ajaloolised ja vähem ajaloolised tegelased.

Tänases päevas, kus ajalugu kiputakse Vabadusristi all kuidagi hambad ristis vaatama, mõjus see Toomas Kalli kokkukirjutatud asi kuidagi värskelt. Rääkimata sellest, et kogu „Allo, Allo!” temaatikat raamis veel omakorda Eesti filmimeeste lugu, kes seriaali üles võtsid, tehes seda vähem või rohkem angažeeritud viisil, vastavalt sellele, kuidas tuul puhus.

See kõik oleks ju võinud mõ­nusaks satiiriks teravdatud saada, kuid kahjuks ei suutnud lavastuse teostus materjalist välja pigistada seda mahla, mis seal peidus oli. Tekstis on peidus õige mitu väärt puänti ja mõned neist tulid toredalt välja. Kuid sugugi mitte kõik verbaalsed naljad ei pääsenud mõjule ja situatsioonikoomikaga olid üldse lood kehvad.

Boonuseks Baskini etteaste

Mõni number oli parem ja mõni halvem. Toredasti mängis Tõnu Kilgas välja loo võimutegelasest, kes Moskvas Pätsi ametiraha järel käis. Ent oli ka hõredamaid kohti ja koomiliste karakterite ebaõnnestunud esitusi. Ja eraldi oli veel üks etteaste, kus Eino Baskin lavale tuli ja tõestas, et endisi sõnameistreid pole olemas. Tegu oli tõsise boonusega, mille uue „Prügikasti” esietenduse vaatajad said. Tõeline sün­nipäev ja veel koos masurkaga.

Kui võtta maestro Baskini esitatud number malliks, siis võib teisi etteasteid pidada toorevõitu töödeks, mis loodetavasti järele küpsevad ja täpsema vormi ja intensiivsuse omandavad. Kui aga mõni kehvemini õnnestunud number välja kärpida, siis etendus ainult võidaks.

„Prügikast 3” esietendus peitis endas veel üht kogemust. Sellest uuest Nokia kontserdimajast võib nii ja naa arvata, mida ongi juba tehtud, kuid selgeks sai, et üht lustakatest numbritest koosnevat vaate­mängu, nagu Vana Baskini teater teha harrastab, saab selles majas teha küll.

„Prügikast 3 ehk Eesti masurka”

Autor Toomas Kall

•• Lavastaja: Eero Spriit

•• Kunstnik: Jaak Vaus

•• Osades: Anne Paluver, Kadri Adamson, Marika Korolev, Raivo Rüütel, Tõnu Kilgas, Väino Laes ja Raivo Mets

•• Esietendus 30. oktoobril Nokia kontserdimajas.

•• Järgnevad etendused 2. novembril Võru kultuurimajas Kannel, 3. novembril Märjamaa kultuurimajas, 16. novembril Rapla kultuurikeskuses, 18. novembril Nokia kontserdimajas, 25. novembril Pärnu Endlas

Pikk traditsioon

16 aastat prügikaste

•• Kolmandat korda Eino Baskini teatris tehtud „Prügikasti”

nime kandev kava tähistab pikemat traditsiooni.

•• 1993. aastal valmis Vanalinna­stuudios esimene „Prügi­kast”. Kõigi „Prügikastide” tekstid on kirjutanud Toomas Kall.

•• Lisaks “Prügikastidele” on Kall kirjutanud Baskini jaoks veel teisigi estraadikavasid.

•• Vana Baskini teatris on viimasel ajal tulnud välja kolm Kalli kirjutatud estraaditükki: „Viimane sent”, „Kolme lillekese juubel” ja „Tähtede sadu”.