Baskini klassika mõru ”Kassikuld”
Toomas Kalli kirjutatud estraadinäidend ”Kassikuld” oleks võinud olla aluseks suurele kunstiteosele, kui Eino Baskini lavastus olnuks enam täidetud vaimukate näitlejatöödega. Lavastuses sai selgelt välja öeldud see, mille eest Baskin oma teatriga on seni võidelnud: õiguse eest teha lustakat huumori- ja satiiriteatrit omaenese majas. See teeb ka lavastuse tugevaks. Kui midagi väga tahetakse ja selle pärast oma vastaseid pilatakse, paneb see kuulama-vaatama.
Trall ümber maja ja tõsise klassika parodeerimine ühinevad terviklikuks Vanalinnastuudio manifestiks. Heatahtlik pila, kus lõõbitakse Mati Undi ja Merle Karusoo lavastatud ”Hamletite” üle, ilmestab suurepäraselt majaehitamise õnnetut lugu.
Paraku jääb peale Dan Põldroosi mängitud Baskini rolli vähe meelde silmapaistvaid näitlejatöid. Alati ei suuda näitlejad täita huvitavalt Kalli pakutud konkreetsete inimeste rollikesta.
Vaatajate ette astub terve galerii ajaloolisi suurkujusid ja tänapäeva tegelasi. Neid on isegi liiga palju. Eri tegelaste menukus satub ikkagi näitleja kätesse. Seda, kelle lustakas taasloomine laval õnnestub, tahaks veelgi näha, ebaõnnestunult parodeeritud tegelased seevastu venitavad kahetunnilist lavalugu tarbetult.
Esimeses pooles hiilanud naispoliitikud Eve Fink, Ivi Eenmaa, Siiri Oviir ja Signe Kivi kaovad õige pea lavalt, kuigi Vanalinnastuudio näitlejannad tabavad neis mõndagi olulist. Teises jaos ilmub lavale Liisa Pakosta, kes ei ole tublist näitlejatööst hoolimata siiski esitamist väärt figuur. Teda ei teata, mis teeb ta parodeerimise väärtusetuks.
Põldroosi “Wigla show’st” tuttav Eints on tõepärane ka ”Kassikullas”. Siin on tema roll hoopis teine. Põldroos ei esita praalivat staari, vaid hädas teatrijuhti, kes vingerdab poliitikute ja ametnike käes, et vaid saaks oma teatrimaja katuse alla. Parodeerimiseks on seekord vähem tänuväärne tekstimaterjal ja olukorrad, kuid ka tragikoomiline Baskin pakkus äratundmisrõõmu ja vedas kogu loo võiduka lõpuni.
Kahjuks ei õnnestu näitlejal tabada ka kultuuriminister Jaak Allikut. Näitlejatööde ebaühtlust võimendab ka mõne stseeni lohakas ülesehitus.
Suur vahe õnnestumiste ja ebaõnnestumiste vahel on olnud Vanalinnastuudio nuhtlus ta sünnist peale. Kes aga on nõus apsakaid andestama ja heast naljast lugu peab, sel ei tule ka Vanalinnastuudio järjekordses pilaetenduses pettuda.
