“Bel Canto” väljendab autori usku armastusse
Bel Canto” tähendab ilusat laulu. Ilmselt sobivadki need sõnad kõige paremini iseloomustama 1963. aastal sündinud ameerika autori neljandat, läbimurderomaani. “Bel Canto” on kurb, kuid kaunis laul, milles autor ei püüdle lõpliku tõe, samuti mitte lõpliku tõepärasuse poole. Tema romaan on omalaadne lugulaul tunnetest ning tundeid kandvatest, nende teostamise vahenditeks olevatest inimestest. “Bel Cantos” on nii uinutavat kui ka äratavat, nii kiiret kui ka aeglast, nii pealispindset kui ka inimloomuse ja maailma süngesse sisemusse tungivaid noote. Omamoodi on “Bel Canto” ka eri lugude ja elusaatuste kogum. Nimelt loob autor suurepärase raamistiku või lava sündmustele, mille üheaegsus nii ajas kui ka ruumis oleks mõnes muus olukorras kujuteldamatu…
Muusika
Ühest küljest on “Bel Canto” lugu muusikast. Ta ei kujuta endast avastusretke muusika juurte juurde nagu Alejo Carpentier’ “Kaotatud rajad” (eesti keeles 1978), küll aga mõtisklust klassikalise muusika olemuse ja tähenduse üle. Chopin, Dvorˇák, Verdi ja paljud teised heliloojad on teatud mõttes kesksed tegelased raamatus, mis on tulvil tundeid. Ja muusika on kahtlemata üks sobivamaid tunnete väljendajaid… Või vastupidi – mitte kuskil mujal kui muusikas ei leia tunded väljendamiseks sobivamat kandjat. Lugeja enda teadmised klassikalisest muusikast või ka huvi selle vastu polegi kõige olulisemad – märkamatult, tasakesi ja ilma enda arvamust peale surumata viib Patchett meid ooperimuusika kaunisse maailma, külvab lugeja üle näiliselt mööduva tähtsusega pisifaktidega ning annab muu jutu sees edasi oma tegelaste muusikakreedo. Romaani lõppedes võib lugeja tajuda üllatusega, et tahaks kuulata mõnd Chopini klaveripala või meenutada Verdi oopereid…
Terror
Kuid “Bel Canto” pole siiski mitte ainult ood muusikale, vaid ka omalaadne uurimistöö. Nimelt kirjeldab romaan olukorda, kus ühe Lõuna-Ameerika riigi asepresidendi villasse kogunenud peoseltskond – maailmakuulus ooperidiiva ja tema andunud kuulajad – võetakse terrorirühmituse poolt vangi. Terroristid pole muhameedlased ning nende kavatsused on üsna kaugel pea iga päev teleuudiste kaudu meieni jõudvast radikaalsusest, kuid siiski võib romaani raamistust pidada aktuaalseks. Veelgi enam – Patchett on ise tunnistanud, et lugu ajendas teda kirjutama 1996. ja 1997. aastal 126 päeva vältel toimunud pantvangikriis Jaapani suursaatkonnas Limas.
“Bel Canto” sündmustik keerlebki pantvangide ja terroristide vahelises keerukas suhetevõrgus. Pantvangide ja noorukeste terroristide (kellest mõned on naissoost) vahel arenevad eriskummalised suhted, meenutades küll isa ja poja, küll mehe ja naise, küll mõttekaaslaste vahekordi. Autor kirjeldab kaasahaaravalt ning pinget üleval hoides suhtepaare ning nende arengut perioodi vältel, mis hõlmab sündmustikku ühe aasta oktoobrist järgmise aasta veebruari lõpu või märtsi alguseni.
Lihtsustatult võiks väita, et tegu on Stockholmi sündroomi kirjeldusega, kuid samas demonstreerib “Bel Canto” veenvalt, kui naiivne on sääraste psühholoogiliselt keerukate olukordade nimetamine mingiks ühemõtteliseks “sündroomiks”. Peategelased, keda on võrdlemisi palju – kümmekond – moodustavad keerukate suhetega võrgu. Nende vahekord terroristidega on pinev ja individuaalne, ulatudes konfliktist koostööni, vihkamisest armastuseni. Kuid tegu pole lineaarse arengu ja mingi grupipsühholoogiaga, vaid eri inimeste põrkumiste ja tõmbumiste, sümpaatiate ja ebasümpaatiatega.
Armastus
Suletud gruppi vaadeldes teeb Patchett üldistusi inimloomuse kohta. Oma kangelaste saatuse vastu pole ta autorina erapooletu ning hiljemalt romaani lõpu poole saab selgeks, et ta on tegelaskujud visandanud just sellisteks, et teatud arenguliinid võiksid üleüldse aset leida. Kuid see pole paha. Liiatigi peitub selle varjus teatud filosoofiline lähenemine, lausa nägemus. Selleks on armastus.
Kui üheks “Bel Canto” kihiks on muusika, teiseks inimpsühholoogia toimimine pingeolukorras, siis kolmandaks, kõige sügavamaks ja lugu kõige täielikumalt endasse haaravaks, on autori siiras usk armastuse jõusse. See läheb isegi nii kaugele, et tahtmatult tekib tunne, nagu oleks Ann Patchett mõjutatud G. W. F. Hegeli aja vaimu eesmärgipärasuse õpetusest. Kui Hegel leidis, et aja vaim teostab end eri rahvastes, kasutades progressi huvides kord üht, kord teist tõugu, siis Patchetti puhul on selleks end iga hinna eest teostada ihkavaks jõuks armastus, mis teostub ka siis, kui seda kandvad inimesed on kadunud ja tuleb leida uued armastuse kandjad.
Klassika
Ann Patchetti “Bel Cantol” on kõik eeldused muutuda klassikaliseks teoseks selle mõiste kõige puhtamas tähenduses. On ajastu hõngu, millega seostub igavesti aktuaalsete teemade käsitlemine, samuti näitab autor end suurepärase romaanikirjanikuna, andes veenvalt edasi eri tegelaskujude eluvaateid ning seisukohti. “Bel Canto” lugemine ei muutu igavaks kuni teose lõpuni ning meelitab usutavasti lugema veel teisel, kui mitte kolmandalgi korral.
“Bel Canto”
Ann Patchett
Tänapäev
