Bellow’ kolmeteistkümnes romaan
Penguini kirjastus üllitas hiljuti 1982. aasta nobelisti Saul Bellow kolmeteistkümnenda romaani ”Ravelstein”. Bellow puhul on tavaks viimasel ajal hoiatada, et mees on sündinud 1915, mitte aga näiteks 1950.
See osutus näib tõesti olevat asjakohane, sest Bellow peab siiani kirjandusprofessori ametit Chicago Ülikoolis (mis pole sugugi kerge selles eas, kui mõelda, et nii mõnedki üliõpilased ei oskavat tänapäeval seal enam isegi romaane lugeda) ja alles kaks aastat tagasi sai ta järjekordselt ühe tirtsukese isaks oma viienda naise kaudu (tõsi küll, üks tema poegadest läheneb vist juba kuuekümnele, kuid “harjutamine tegevat meistriks”).
Kuid lugedes Bellow viimast romaani, autori vanuse segiajamine ei tekita siiski probleemi. Kõigepealt, romaani alguseks on selle peategelane - eakas homoseksuaalsete kalduvustega kõrgintellektuaalne juudi soost rikkur ning poliitilise filosoofia professorist veidrik Abe Ravelstein, kelle parimad õpilased tema auks ka vana-kreeka keele ära õpivad, juba AIDSi surnud.
Ka romaani jutustaja, samuti juudi soost ja veelgi vanem professor, hüüdnimega Chick, kes on lubanud ”Ravelsteinile” kirjutada peale viimase surma tema mõtetest ja isiksusest raamatu, satub lõunamaisel puhkusereisil mürgise toidu tõttu surma küüsi.
Chicki päästab surmast tema järjekordne absoluutselt täiuslik naine, professor-iludus, kelle prototüübiks on nähtavasti Bellow praegune naine ja nimetatud kaheaastase terase tirtsu ema. Chick abiellubki romaani jooksul temaga, mis aga nõuab lahutamist eelmisest ebameeldivast naisest - kah muide professor-iludusest - kelle prototüübiks on ilmselt Bellow ühe varasema romaani (”Dekaani detsember”) sümpaatne naispeategelane(prototüübiks küllap omakorda Bellow tolleaegne naine).
Õieti on ”Ravelstein” romaan romaani kirjutamisest, kusjuures kirjutatav romaan peaks koosnema filosoofilistest arutlustest elumõtte üle. Kuid samas põimuvad romaani filosofeerija enda, ropprikka professorist veidriku Ravelsteini vägeva kuju kirjeldused ning temaga seotud juhtumised. Näiteks vahete-vahel isegi haigena lendamine Pariisi, viibimaks kõige kallimas hotellis koos veelgi rikkamate rokistaaridega ja ostmaks üle neljatuhande dollarilisi pintsakuid, et neid siis kohe värisevi käsi kohviplekke täis mäkerdada, ja ostmaks oma idamaisele poiss-sõbrale kõige kallimaid bemusid.
Meie kaptingimustes olev lugeja tahab muidugi nüüd teada, kuidas Ravelstein rikkaks sai. See on romaanis täpselt kirjas. Nimelt olid Ravelsteinil pidevalt suured võlad. Tema vanem sõber Chick soovitas seepeale eelarve balansseerimiseks avaldada raamat oma mõtetest. See osutus üleilmseks bestselleriks, teenides samas ka kollegide üldise meelepaha. Küllap sisaldas see raamat siis ka palju klati (“magistrikraad maksab USAs juba 160 000 dollarit, kuid mõistlikum oleks kui lapsevanemad selle raha WC-potist alla uhaksid” jne).
Bellow sünniaasta meelespidamine ei tekita ka siis raskusi, kui teada, et ta kirjutab oma romaane tänini käsitsi. 1950. aastal sündinu niisuguse asjaga enam hakkama ei saaks.
