BERK VAHER: Unenäoküttidele sõnade kirest

“Kasaari sõnastik” on üks vägevamaid raamatuid, mis viimasel ajal ilmunud.

##Esmakordselt 1984. aastal serbia keeles ilmunud ”Kasaari sõnastikku” on kriitikas nimetatud ka 21. sajandi esimeseks raamatuks. Euroopa suurkeeltes oli see imeraamat olemas tubli tosinkond aastat enne selle sajandi algust, eestikeelset tõlget tuli oodata viis aastat sajandi esmakümnendisse.

Totaalset kirjanduslikku revolutsiooni teos endast ei kujuta, küll on aga oivaline näide sellest, kuidas lopsakas loojutustamine ja pöörane postmodernism sugugi lepitamatud vastandid ei pea olema. Pavici usk raamatu mahutavusse on uuema aja kirjanduses tavatu; kuid mulje raamatu ”üleelusuurusest” on saavutatud läbi fragmentaarsuse, mitte tervikutaotluse – ning mõjub nõnda tänapäevas just veenvamalt.

”Kasaari sõnastik” kõneleb kirglikust tõeotsimisest, lausa ürgterviku taastamisest inimeste püüdluste ja otsingu eesmärgina – unenäoküttidest preestrid, kes sõnastiku erinevaist sissekannetest läbi hulguvad nagu tegelaste unedestki, püüavadki taastada pöidlaotsagi esiinimese Aadam Ruhani või Aadam Kadmoni ülikehast ja sellest sünnib ka ”Kasaari sõnastik”. Kasaari sõnastik on kättesaamatu ja legendaarne tõekaemus, millest meile kättesaadav samanimeline raamat räägib – ent lõpuks on meile kättesaadav ikka vaid see üks ja ainus, mida me lugeda saame (või kaks ja ainus, sest raamatust on paralleelselt saadaval mees- ja naisversioon, mis erinevad küll vaid ühe lõigu võrra).

Ürgterviku kättesaamatus

Nõnda kõneleb ”Kasaari sõnastik” ka selle ürgterviku kättesaamatusest. Meil on vaid üksikud hetked, ilmutuslikud momendid, mis osutuvadki ”unenägudeks” kasaaride mõttes; meil on vaid fragmendid vastakaist legendidest, kaunid varemed langenud tsivilisatsioonidest, katkelised pudemed hävinud raamatutest. Ning kummastavad kõne-käänud ja iseloomustused, mille kontekst on kadunud tollesse unenäolisse kultuuri.

Olulisemad seikluslikest ja müstilistest süžeekäikudest, kõnekamad sõnastiku sissekannetest ongi ses teoses need hävinud tavade ja uskumuste jäljed, mis trotsivad meie ettekujutusi ajast ja identiteedist: need läbivad teksti tiheda võrguna, millesse poeetikavaesema mõtlemisega lugeja ka lootusetult kinni võib jääda. (Või tipptõlkijagi: kuidas mõista leheküljel 80 leiduvat lauset ”Ta oskas oma slaavi alamate keelt, kel olid habemesse kasvanud hinged ja kes kandsid talvel särgi all linde, et oleks soojem”? Võib vähemalt neljal viisil...)

Ajalugu on suhteline

Ent just nõnda ütleb “Kasaari sõnastik” märksa selgemalt midagi, mida kuivad ja metafoorideta teadustööd ei pruugi suuta: ajalugu ongi suhteline, legendid on selles alati vähemalt sama tähtsad kui faktid; kes usub legende, suudab tunnustada mitme vastu-käiva loo võimalikkust; kes usub ainult fakte, peab ometi tunnistama, et ka faktid on kellegi tehtud, valitud ja rõhutatud. Kui kadunud rahvas ise enda eest enam rääkida ei saa, tuleb uskuda kroonikaid; ent iga kroonikakirjutaja muudab oma objekti endanäoliseks. Millele siis õigupoolest tuginevad need meie traditsioonilised ettekujutused ajast ja identiteedist kui mitte enesepettusele, mis on iseenesest fantastilisem kui ükski raamatus kirjeldatud uskumus?

“Kasaari sõnastikus” on mõndagi mõrkjat märku andmas ka sellest, et Pavic kasaaridesse üht-teist oma kaasaja serblaste saatusest, nende eksistentsi absurdist ja sõjatraumadest sisse kirjutas. Ent samas jällegi võib kasaare ära tunda igas rahvas, nende legendaarsete eelkäijatena, kes end käest andsid, ajaloole alla jäid ja keda me enam hästi endi hulgast üles ei leia. Ning raamatu üheks põhiteemaks olev usupoleemika ja vastukäivad kinnitused kasaaride usuvahetuse kohta on ju ülimalt ajakohased täna ja hommegi kogu Euroopas ja maailmas.

Teisalt on Pavici teos ka enesele viitav teisitilugemiste õpik, ecolik opera aperta, millele viitab kas või mõistulugu köite sisse peidetud liivakellast, mille sahina vaikides tuli raamatut teistpidi lugema hakata, et avaneks raamatu salajane tähendus; autor möönab ka, et mõnede lugejate jaoks pole sellist liivakella vaja, sest nad ei muuda nagunii oma lugemisviisi (lk 18).

Ehkki õigupoolest ei takista miski selle teose lineaarset lugemist, jääb palju võimalusi loetu tõlgendamiseks, teemade tähtsuse järjekorda seadmiseks – ka tõlgendamisest hoidumiseks ja lummatuseks teksti muusikast.

P.S Lugemise ajal avastasin raamatu vahelt kuivanud sitika – üks tiib ühe, teine teise kaane vahel. Panin sitika kokku ja lisan siia Arkaadia vahele. Kui te ta leiate, siis... (tekst kahjustatud).