Võistlusprogrammis esitavad tuntud filmitegijad oma uusi taieseid. Paljud neist jõuavad ilmselt ka Eesti kinopublikuni. Filmides „Camille Claudel 1915”, „On my Way” ja „Child’s Pose” on esiplaanil jõulised naiskarakterid. Üks oodatumaid linastusi on ilmselt „Dark Blood”. George Sluizer on varalahkunud River Phoenixi viimase, poolikuks jäänud filmi uuesti kokku lõiganud. Muidugi võib programmikarussellis hulluks minna.

Žanrite piirid ähmastuvad

Aga nagu ikka elus, parem vähe ja kontsentreeritult kui kõike hästi palju ja segamini. Või nagu öeldakse meisterlikult kombineeritud Paul Bowlesi eluloodokumentaalis „The Cage Door is Always Open”: „Liiga palju soove on põrgu.” Võõras keskkonnas toime tulema sunnitud inim­olevus on selleaastaste filmide peategelane. Läbivaks liiniks on piiridest üle astumine, piiride kadumine, suhtelisus. Esile kerkivad teemad nagu kodu, reisimine, kohastumine. Teine kultuuritaust, ebakonventsionaalne käitumisviis, hullumeelsus – tegelasi iseloomustab tavapärasest erinemine. Ähmastuvad žanripiirid, mitmed teosed on segu dokumentaal-ja mängufilmist.

Maailmade põrkumine on peateemaks Carteri filmis „Maladies”, kus James Franco kehastab taas veenvalt (varem Allen Ginsbergina „Howli”) loomepalangus rulluvat kirjanikku. Taunitud olemisviis ja minade paljusus viivad noormehe paratamatu hävinguni. Taolised ettearvamatud käitumismustrid panevad Berlinale filmide tegelastele kaasa elama. Netist kergesti kättesaadav Hollywoodi kinotoodang pole sugugi halb, kuid piisavalt etteaimatav. Tabavalt sõnastab selle Vene groteskifilmis Za Marksa metallivabriku töölisliikumise juht: „Brechti tüüpi kinos tekib võõrandumise efekt, publik teadvustab end kunstiteose vaatajana. Hollywoodi kino neelab aga isikupäratult endasse.” Berlinale neelab küll, aga paneb ka kaasa mõtlema.



Filmifestival

Berlinale

7.–17. veebruarini