“Berliini bluus”: ühe luuseri targutused

 (1)

Kirjutav muusik Sven Regener kirjeldab tabavalt 1990-ndate Berliini atmosfääri.

Kui suhteliselt keskpärase (aga seda populaarsema) saksa rokkbändi Element of Crime laulja Sven Regner kirjutab raamatu, mis saab kultusraamatuks, ja mille järgi on vändatud film, mis saab kultusfilmiks, siis hakkab mul peas põlema punane ohulambike. Skepsis on visa kaduma ja ei kao kuni lõpuni. Ent raamat on veenev just selletõttu et Regner kirjutab asjast, mida tunneb.

Kõigepealt vahest seletuseks et Lääne-Berliin oli kuni müüri langemiseni omalaadne saareke keset mittemidagi (sest Ida-Saksamaa oli paljudele läänesakslastele mõnevõrra ebareaalne virvendus uudistes või rongiaknast). Lääne-Berliin oli koht, kuhu põgeneti sõjaväe eest pakku ja et saada osa kiiksuga kultuurielust. Ning jäädi tiksuma, illusiooniga kunagi “midagi” teha või olla.

Härra Lehmann, raamatu kangelane, ongi tiksuja, kes veeretab päeva päeva järel õhtusse, kas kõrtsis töötades või kõrtsis istudes. Kõik ta ümber teevad sama, ent erinevalt Lehmannist kujutavad ette, et nende elu sisaldab veel mingit sirendavat eesmärki. Lehmann enam ei kujuta ja mõtiskleb suisa: “Keegi ei tööta kõrtsis. Kõik õpivad, tegelevad kunstiga ja käivad enda arvates kõrtsis tööl vaid asjaolude sunnil.”

Selline kuntsiinimeste “sunnitud” kõrtsis töötamine kestis üldjuhul aastakümneid ja veel 1990-ndatel oli Berliin kõige intellektuaalsemate eluaegsetest tudengitest baarmenitega linn.

Läbi päevade kulgemise juurde kuulusid  diskussioonid, vaidlused ning targutamised elu mõtte, eesmärkide ja sisu üle. Kultuurinähtus, mis oli (ja on) Berliini intellektuaalsete luuserite firmamärgiks. Ka raamat sisaldab selliseid targutavaid diskussioone. Painavad, mõttetud ja mitte kuhugi viivad. Härra Lehmann osales neis vestlustes entusiasmiga ning tema pre- ja postvestluste perioodid demonstreerivad luuseri elu staatilisust.

Vajaks toimetaja kommentaare

Härra Lehmanni-suguste keskkond on kõrtsid, haisvad ja hämarad Berliini nurgabaarid. Ja sellepärast pole ka ime, et tema parim sõber töötab koos temaga samas kõrtsis. Sellest baarist leiab ta omale armastuse, kelle talt lõpuks üle lööb sama baari püsiklient.

Kogu kõrtsimiljöö kirjeldus on raamatu erksamaid külgi. Saar-linna joomapaikades käib igat masti inimesi skisodest kuni lastega hommikut söövate pereemadeni ning kõrtsid on kesksed kohad inimvahelistes suhetes. Raamatu nõrk külg on tema insiderlus. Siin on nalju ja vihjeid asjadele, mis on arusaadavad vaid berliinlasele või sakslasele üldse. Linnaosade vaheline antipaatia, Berliinile traditsiooniline baierlaste vihkamine jpm. Sealt oleks oodanud enam toimetajate kommentaare ning selgitusi.

Berliini Bluus

Sven Regener

Varrak