Berliini kunstibiennaal – peamiselt inimestest, natuke hiirtest
Nüüdiskunsti biennaali avapäevadel toimus Berliinis avalik diskussioon teemal: “Kas maailma on vaja rohkem biennaale?” Kuigi pidin ise enne ürituse toimumist Berliinist lahkuma ega saa seetõttu olla päris kindel, kas diskuteerijad jõudsid selles küsimuses kokkuleppele, võib siiski üsna suure tõenäosusega pakkuda, et vastuseks jäi kõlama “jah”.
Neljanda Berliini nüüdiskunstibiennaali pressikonverentsil, mis toimus kohaliku legendaarse lokaali Ballhaus karraga dekoreeritud seinte ja imposantse diskokeraga saalis, avaldasid sel teemal oma seisukohti ka biennaali kuraatorid. Kuraatoritetrio Maurizio Cattelani, Massimiliano Gioni ja Ali Subotnicku sealne peamine eestkõneleja Gioni leidis, et viimasel ajal aktuaalseks muutunud ülemaailmne kunstibiennaaliuputus on positiivne nähtus, kuna see paneb kuraatoritele vähem kohustusi ja annab rohkem vabadust.
Kunstibiennaal võib olla nagu laat – igal külal oma. Siiski tõmbab mõne küla laat tavapäraselt rohkem laadalisi kohale kui mõne teise asula oma, näiteks Berliini suhteliselt noorele, arenevale ja atraktiivsele biennaalile akrediteeris ennast umbes 400 ajakirjanikku – arv, mis ületas korraldajate ootusi tunduvalt.
Näitusekataloogis ilmunud intervjuus arutlevad Cattelan ja Subotnick selle üle, kas neil oli biennaali koostades kunstnikele erinõudmisi või kriteeriume: “Uhh, me vihkame sõna kriteerium, see kõlab, nagu oleks kunst võistlus või eksam. Tõenäoliselt on see isegi hullem termin kui “kontseptsioon”.”
Massimiliano Giano avaldas pressikonverentsil lootust: “Kuna meie sõul pole teemat, oleme suutnud jääda mingil määral häguseks.” Kuraatoreid on biennaali üldise kontseptsiooni puudumise pärast ka kritiseeritud, kuid üldiselt on väitega, et biennaalil pole teemat, raske nõustuda, see on lihtsalt rohkem ridade vahele peidetud ja jääb kõigepealt silma välisel, mitte sisulisel poolel.
Berliini nüüdiskunsti biennaal nimega “Hiirtest ja inimestest” on koondatud ühele tänavale, Auguststrassele, mis asub endises Ida-Berliinis, nüüdses Mitte linnajaos. Kunagise margariinivabriku hoones asub KW kaasaegse kunsti instituut, mis käivitas 1997. aastal Berliini kunstibiennaali traditsiooni. Tänav on väidetavalt 920 meetrit pikk ja seal elab umbes 800 inimest. Kontorite, kodude ja kohvikute kõrval on Auguststrassel ebatavaliselt tihe kunstigaleriide kontsentratsioon – peale KW kunstikeskuse on kunsti eksponeerimiseks mõeldud pindu seal veel 20 ringis, mistõttu võib esmapilgul tunduda veidi kummalisena, et biennaalinäitused ei toimu üldsegi galeriides, vaid hoopis igal pool mujal.
Kuraatorid on haaranud Auguststrassel enda ajutisse valdusesse kohad, mida keegi teine linnas ei kasuta – tühjalt seisvad hooned ja muidu suletud õuepinnad – või siis muutnud nende omanike lahkel loal avalikuks tavakohaselt privaatsed paigad, näiteks inimese korterid. Pika läbirääkimise tulemusena said nad biennaali kasutusse 1996. aastast tühjana seisva koolimaja, mis algselt oli ehitatud juudi tütarlastekooliks. Teoreetiliselt saanuks üks inimene terve oma elu Augustsrassel mööda saata: tänava alguses on kirik, keskel koolimaja, elamud ja ärid ning lõpus surnuaed.
Ohtra grafiti ja kihtide kaupa plakatitega kaetud uksi, seinu ja kangialuseid biennaalitähiste leidmise lootuses teravalt silmitsedes saab üsna kiiresti selgeks, et art is everywhere ja ainsad objektid, millel kindla peale pole kunstibiennaaliga midagi pistmist, on ilusad värvilised pildid tänavat ääristavates valge kuubi tüüpi galeriides.
Valdavalt on biennaalinäitused siseruumides. Arvatavasti lootsid kuraatorid ka Auguststrasse tänavaelu elavamaks ja vaheldusrikkamaks muuta, kuid kuna kevad saabub tänavu ka Berliini hiljavõitu, ei tulnud vähemalt avamise ajal tänaval tsillimisest midagi välja ning kuna korterinäitused mahutasid vähe rahvast, tekkisid Auguststrassele hoopis pikad mõtlike nägudega inimeste järjekorrad.
Biennaali ebatavalistes asukohtades muutub keskkond muidugi ise omaette vaatamisväärsuseks. Juudi tütarlastekooli laest kooruv värv ja seintelt langevad tapeedid, Ballhausi peeglisaali pudenev stukkdekoor ning tohutud tuhmunud ja mõranevad peeglid, kellegi voodi, toolid ja külmkapp, St. Johannese kiriku neoromaani võlvid jm hakkavad ekspositsioonile kaasa mängima, kui mitte isegi sellega võistlema. Eriti kipub interjöör võimutsema, kui ühte tuppa on üles seatud üks ekraan või kümmekond paariruutsentimeetrist pliiatsijoonistust või peopesasuurust fotot. Või ka ready-made objektidest, sageli sõna otseses mõttes prügist kokku pandud tolmuseid installatsioone, mille autorsuses, kui teostele poleks nimesilte juurde pandud, kahtlustaks pärast teatud koguse taieste nägemist üht ja sedasama kunstnikku. Viimane lause iseloomustabki kõige üldisemalt Berliini biennaalikunsti.
Uued ja vanad teosed
Kui biennaalipaigad teist korda läbi käia, siis ruumimõju mõnevõrra taandub ja kunstiteoste massiivist tõuseb osa eredamalt esile – minu isiklikud lemmikud kuulusid peamiselt videokunsti valdkonda.
Biennaalile jõudnud tööde ampluaa on mitmeski mõttes seinast seina – seal võib näha selle või viimase aasta jooksul valminud teoseid, kuid ka klassikat, nagu näiteks Viini aktsionisti Otto Mühli videodokumentatsiooni 1964. aastast või Bruce Conneri dramaatilist 1976. aastal valminud videot “Crossroads”, mis põhineb Ameerika Ühendriikide valitsuse arhiivimaterjalil esimestest tuumakatsetustest Bikini atollil.
Biennaali asustavad paljud tundmatute nimedega kunstnikud kõrvuti staaridega ą la Bruce Nauman, seal on esmakordselt avalikult eksponeeritud töid ja aastaid rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel ringelnud asju, mis panevad staaikaid biennaalikülastajaid torisema. Viimast liiki teoste hulka kuulub ka Eestist biennaalile valitud Jaan Toomiku 1998. aastast pärinev video “Isa ja poeg”.
Võiks öelda, et selleaastast Berliini biennaali iseloomustab enda mitte liiga tõsiselt võtmine ja ehk isegi teatav anarhism. Kuigi Saksamaal pole samalaadset tugevat korterinäituste traditsiooni nagu Venemaal, kus korterielanikud oma mööbli ukse taha tõstsid, et põrandaalune kunst seintele tuua, on seal praegu vägagi levinud squat’imine (hüljatud hoonete omavoliline hõivamine). Tutvusin biennaalil kohaliku külmetava kunstnikuga, väga võimalik, et samuti squatter’iga, melanhoolse noormehe Clausiga, kes maalis Berliini kunstniku argipäevast mu silme ette üsna trööstitu pildi.
Berliin pidi esmamuljel jätma petliku illusiooni pulbitsevast metropolist, kus eneseteostuseks ja läbilöömiseks on palju võimalusi, kuid tegelikult olevat lood teisiti. Linna sadadest galeriidest on vaid 10–15 rahvusvahelise mainega, kuid neis müüakse enesestmõistetavalt juba rahvusvaheliselt tunnustatud autorite, mitte Berliini kunstnike töid. Kunstnikke on väga palju, aga kunstikollektsionääre vähe. Riik ei toeta nüüdiskunsti, Berliinis elamise ajal on Clausilt varastatud juba kolm jalgratast ja kuna ta autot eluilmaski ei suudaks pidada, käib ta nüüd jala.
Üdini berliinilik biennaal
Kunstieluga kursis olev Berliini eestlane Airi teadis rääkida, et nii hullud asjalood ikkagi pole – Berliini kunstigaleriid pidavat lausa õitsema, kuid kunstnike suure hulga tõttu ei mahu tõepoolest kõik marjamaale. On neidki, kes satuvad karjamaale ehk siis squat’itud majadesse virelema ja vaevu ots-otsaga kokku tulema. Nii tugevneb Augusstrasset ühest otsast teise mõõtes tunne, et ühelt poolt võiks selline kunstibiennaal toimuda ükskõik kus, teisalt on ta kopituslõhnalisest genius loci’st korralikult läbi imbunud ja sisaldab midagi üdini berliinilikku.
Mis veel anarhismi puutub, siis mitte eriti lugupidav suhtumine autoriõiguse nime kandvasse pühasse lehma on biennaalil juba paksu verd tekitanud. Kunstisündmusega kaasnevas publikatsioonis “Checkpoint Charley” avaldati reprod või juhuslikud still-kaadrid biennaali ettevalmistuste ajal läbi vaadatud 700 kunstiteosest, ilma et eelnevalt oleks kunstnikelt luba küsitud. Ja biennaali nimi “Hiirtest ja inimestest”? “Hiirtest ja inimestest” on John Steinbecki romaan, mille sisu on Berliini biennaaliga suhteliselt lõdvalt seostatav, kui üldse. Tundub, et kuraatorid valisid biennaalile säärase nime selleks, et naeru pugistades oodata ja vaadata, kuidas kriitikud hakkavad sellest interpretatsioone välja väänama.
Räsitud kunstiteosed Berliini peetud ruumides võivad jätta mulje antikunstiga täidetud antibiennaalist, aga vahest on just selline biennaal kõige tõelisem ja kõige rohkem päris: intiimne, väikese kunstiga täidetud hiirte ja inimeste biennaal, millel pole midagi pistmist selliste riikidevaheliste iludusvõistlustega, nagu on Veneetsia biennaal, kus kunst täidab valdavalt esindusfunktsiooni ning kus ei jätku õhku mõõdulatialustele dimensioonidele, pisikestele narratiividele ja tingimusteta eksperimentaalsusele.
