Berlinale kavast leiab naiskangelasi, rahvusliku tragöödia ja noppeid kuulsate inimeste elust

Berlinale on tõeline kirju koer: siin on kõigile midagi. Korralikult läbiraputavat üllatust tuleb aga veel oodata.

Kümnepäevane filmimaraton Berliinis on seni pakkunud üksjagu huvitavaid leide. Tõsi, tõeliselt suurt vaimustust on filmid veel vähe pakkunud.

Suurepärane, kuid raskesti vaadatav on Norra lavastaja Erik Poppe rahvusliku tragöödia ekraniseering „Utøya 22. Juli”, mis toob vaatajani 2011. aastal Norras Utøya saarel toimunud massimõrva. Film on tähelepanuväärne mitmes mõttes. Ette on võetud üpriski värske tragöödia ja näidatud seda väga realistlikult. See võib aga tekitada probleeme filmi müümisel – kes sooviks vabatahtlikult midagi nii painajalikku vaadata? Poppe sõnul oli fookus pärast rünnakuid (pommiplahvatus Oslos ja tulistamine saarel) rohkem terroristil: mida ta arvas, miks ta seda tegi? Käisid arutelud, kuidas ehitisi taastada või kuhu panna ausammas ohvritele. „Mälestus sellest, mis saarel juhtus, hajus. Ma kohtusin ellujääjatega, nende vanematega ja neil oli sama tunne, see tegi neile muret. Vaadates ringi ka Euroopas, kus neofašism pidevalt kasvab, oli tunne, et peame mäletama, milline paremäärmuslus välja näeb,” rääkis Poppe pressikonverentsil.