Berlinale vahekokkuvõte: lustikoletis jääb koopasse
Aprillikuu temperatuurid teevad selle-aastasest Berlinalest midagi suuremamastaabilise Karlovy Vary sarnast. Juulikuus Lääne-Tšehhimaal toimuva festivali märksõnadeks on vahetus ja soojus. Vaatamata eelmises loos kirjeldatud sära ja glamuuri üliküllusele peamistel kinoalleedel, valitseb Berliinile omane muretu ja vahetu olek. Kevadeti tänavakunsti pealinna saabuvast vahemerelisest eluolust saavad osa ka selleaastased festivalikülalised. Tõsine kinoprogramm tõmbab paraku lustikoletise kiirelt koopasse tagasi. Kinolinalt vastu vaatav elustik on kõike muud kui roosiline.
Keskmine kinokülastaja on täiesti normaalne, mõtlemisvõimeline inimene. Mitte mõtlikult silmi vidutav ja lage seirav intellektuaal, kes stopp-kaadrite rohkusest naudingut saab. (Kuigi sellised paljunevad siin linnas sama kiiresti kui hipide-hängijate armee). Saalist väljudes kuuleb lauseid nagu „Kas sa said sellest midagi aru?“ või „Minu meelest oli see päris halb.“ Äsja Californiast naasnud patsiga dokfilmide režissööri arvates on stsenaariumid etteaimatavad, saksa vanapaar kehitab mantleid selga ajades nukralt õlgu ja filmihuvilisest finantsametnik ütleb slaavi otsekohesusega, et võistlusprogrammi valik on arusaamatu.
Üks lahedamaid filme on hiina kaasaegne vestern „Eikellegimaa“ („No Man's Land“). Ning Hao ei lase esteetikal elustikku lämmatada, hoides fookuses loo ja tegelased. Advokaat Pan Xiaod tabavad teel kolkalinnast koju grotesksed ja ohtlikud seiklused. Pistrikupüüdjate ja karmide kõnnumaaelanikele on argimoraal sama võõras kui advokaadile rusikate käiku laskmine Karim Ainouzi „Tuleviku rand“ („Praia do Futuro“) koosneb tühjadest kaadritest, mida dialoog paraku ei elusta. Brasiilia liivaranna ja Berliini suurlinnamelu asendavad kõledad, elutud paigad.
Yannis Economidesi „Stratos'e“ („To mikro psari“) keskmes on tugev karakter, pagariäris töötav staatilise pilguga palgamõrvar. Väga head näitlejatööd hoiavad filmi elus, lugu aga laguneb koost ja elevus kinosaalis asendub nukra pettumusega. Muide - kinopublikut šokeerib rohkem brasiilia režissööri otsekohene homoerootika kui kreeka filmi külm vägivald, kuigi Berlinale programmis on alati kindel koht seksuaalvähemuste temaatikal. „Üles“ („Aloft“) on Claudia Llosa tundeline paralleellugu pistrike dresseerija tänapäevast ja keerulisest lapsepõlvest. Ilus lugu, kuid jääb kaugeks.
Selles kontekstis mõjub eesti filmikriitikutelt leige vastuvõtu leidnud Veiko Õunpuu „Free Range“ kui sõõm värsket õhku. Jah, midagi erilist ei toimu ja peategelase motiivid võivad olla arusaamatud, aga vähemalt on ekraanil elusad inimolendid, Roman Baskin hoiab tuju üleval ja Peeter Volkonski tulistab elutõdesid.
Üldse leiabki lahedamat vaatamist kõrvalprogrammidest. „20 000 päeva maa peal“ („20 000 Days on Earth“) on ebatüüpiline muusikadokk Nick Cave'ist, „Anderson“ kirjaniku ja DDR-i salateenistuse agendi Sascha Andersoni käitumismotiivide vaatlus. Elus lugu on filmis põhiline. Kinoskäik ise kui rokikontsert, lahe energiline elamus. Ja ega tundelisus ja esteetika loost välja pea jääma. Paolo Sorrentino „Kohutav ilu“ („La grande belleza“) suudab suurepäraselt mõlemat. Selline on film, mille peale hommikul ärgates veel mõtled.