Bernhard Laipmann 1905. aasta kangelane kunstis ja elus
Laipmanni on tuntuks teinud kunstiteosed: Aino Kallase novell “Bernhard Riives”, büst, mille kujur Roman Haavamägi tegi 1933. aastal Haapsalu mereranda, ja Mark Soosaare ajalooline mängufilm “Jõulud Vigalas”. Mõnevõrra teises valguses kujutab kangelast kodu-uurija Mihkel Aitsam oma teoses “1905. aasta Läänemaal”.
Kirjanduses ja kunstis ei otsita mitte niivõrd faktitruudust, vaid ajastut üldistavat ideed, mille väljendamine on kõige paremini teostatav kangelase kaudu. Kangelasel võib küll olla tõeliselt eksisteerinud prototüüp, kuid sellele on tema looja lisanud vajalikuks peetut ja jätnud ära mittevajaliku. Ajaloolise tõe selgitamine ja selle kuulutamine on ajaloolaste eesmärk.
Aino Kallase Laipmann
Kallas laseb oma novellis välikohtu otsusega karistuseks kakssada vitsahoopi saanud Bernhard Riivese alias Laipmanni traagilist lugu jutustada noorel karistussalka kuulunud ohvitseril, kes püüab süüalust veenda oma karistusega leppima:
“Teid on ikka löödud,” ütlesin ma. “Kui te veel orjad olite, löödi teid ikka. Sinu isa on pekstud, sinu vanaisa niisama.”
“See on tõsi, meid on ikka löödud,” andis ta järele. “Kuid mind ei lööda enam. Mina olen vabana sündinud.” / /
“Sinu lapsed, mees! Viis last, kes jäävad orbudeks, kui sind maha lastakse.”
“Neil on parem kasvada ilma isata kui orja lastena. Laske mind maha!”
Ta sai oma tahtmise. / / Aga minu arvamine on: ses talupojas, ses Bernhard Riiveses läks sirgeks seitsmesaja-aastase orjuse selg.
Mark Soosaare Laipmann
Soosaare 1980. aastal valminud esimene ja seni ainuke mängufilm “Jõulud Vigalas” on ajalooline mitmes mõttes. Esiteks ja eelkõige seepärast, et käsitletakse Eesti ajaloos pöördelisi 1905. aasta sündmusi. Nõukogude ajal valminud filmis ei avaldu mingil moel eesti ja vene rahva sõprus, vaid pigem vastupidi. Puudub ka negatiivne suhtumine kõrvaltegelasena figureerivasse Konstantin Pätsi, kuigi see oleks pidanud tol ajal olema iseenesestmõistetav. Nende “eksimuste” tõttu sattus film kohalike võimumeeste ebasoosingusse ja keelati.
Tugeva dokumentalistina on Soosaar kasutanud oma filmi idee rõhutamiseks ajaloolisi sündmusi, jutustaja-rahvalauliku rollis on sündmuse pealtnägija. Filmi võib pidada oma ajastu peegliks. Kas või selles mõttes, et lisaks peaosatäitjale Evald Aavikule ja teistele kutselistele näitlejatele on filmirollides kasutatud hulka Eesti tuntud kultuuri-inimesi: Ants Laikmaad kehastab Jüri Arrak, Linnar Priimägi ja Ain Kaalep on parunite, Jaan Kaplinski õpetaja rollis; filmi kunstnik oli Omar Volmer ja muusika kirjutas Veljo Tormis.
Soosaare filmi kandev idee on sama, mis Kallase novellis “Bernhard Riives”: filmi peategelane eelistab talle määratud alandavale avalikule ihunuhtlusele surma mahalaskmise läbi.
Mihkel Aitsami Laipmann
Soosaar on öelnud, et pooled filmis kasutatud dialoogid sai ta sündmuste kaasaegse Mihkel Aitsami põhjalikust uurimusest “1905. aasta Läänemaal”. Aitsami 1937. aastal kaante vahele jõudnud uurimistöö vältas ligemale 30 aastat. Lisaks vahetult kirja pandud isiklikele läbielamistele intervjueeris ta kaasaegseid sündmustes osalejaid ja kasutas arhiiviallikaid.
Aitsam kirjutab raamatu eessõnas: “Oma uurimustöö koostamisel seadsin põhialuseks objektiivsuse kõigi sündmuste kirjeldamisel. Igasugused oletused ja rahvajutud, millele ma ei leidnud kinnitust või mis olid näiliselt üles puhutud, jätsin kõrvale ega esitanud neid isegi kuulujuttudena.”
Aitsami esitatud Laipmanni lugu erineb Kallase ja Soosaare kangelase omast mõne olulise detaili poolest. Kuigi Laipmanni oli karistussalga eest hoiatatud, sõitis ta siiski 13. jaanuaril Tallinnast koju, kus ta veel samal õhtul vahistati ja viidi Vana-Vigala mõisa. Teda süüdistati Tartu aulakongressil käimises ja talupoegade mõisa vastu ässitamises.
16. jaanuaril luges karistussalga juht kindral Bezobrazov vallamaja juurde kokku aetud rahvahulgale ette sõjavälikohtu otsuse ligi sajale kinnipeetavale. Surmamõistetuid oli kolm: 39-aastane Paiba talu rentnik Bernhard Laipmann Vigalast, 32-aastane Madis Lensmann Konuverest ja 42-aastane Anton Kolumbus Orgitalt. Ränk, isegi eluohtlik karistus, 200 vitsahoopi ja Siberisse saatmine määrati Ants Laasile, Jaan Laasnerile, Tõnis Tuhinole ja Mihkel Palmile, ülejäänud said kergema karistuse.
Pärast otsuse ettelugemist astus Laipmann Laasi juurde ja ütles rõhutud häälel: “Palu enesele ennemini surmanuhtlust, kui lased Siberisse saata.”
“Ei, ma pole sellega sugugi nõus. Olud võivad muutuda ja mine tea, mis veel edaspidi tuleb. Ma võin ju Siberist tagasi tulla, kui elu on alles,” vastas see.
Kirikuõpetaja Busch palus kindral Bezobrazovil süüdimõistetutele armu anda, kuid too keeldus järsult. Pärast armulauda lubati Laipmanni juurde ta naine kahe väikese tütrega ja nende jumalagajätmise kurvale vaatepildile osutades palus Busch veel kord Laipmannile halastada. Seepeale lasi kindral Bezobrazov rahvahulgalt küsida, kas keegi soovib midagi Laipmanni kasuks öelda. Vastuseks oli vaid vaikus.
“Näete nüüd,” pööras kindral õpetaja poole, “tema oma vald annab ta ära.”
Pärast seda uustestamentlikku stseeni mahalaskmisele viidav Laipmann kergitas rahvahulgale mütsi ja hüüdis:
“Jumalaga, Vigala rahvas, ma lähen su eest nüüd surma!”
Pühkis siis käega üle näo ja vurrude. Tummalt seisis rahvas mõlemal pool teed. Ei ühtki sõna ega käeviibet.
Surmarong sõitis tagasi mõisa poole, pööras Poltsi männiku serval kõrvale ja peatus Antsu talu koplis. Siin seoti surmamõistetute silmad rätikuga kinni. Mehed seisid kolmekesi kõrvuti.
Lühike vaikus. Kuuldus püssilukkude klõbinat. Surmamõistetutele oli suunatud 15 püssi.
“Tuld!”
Püssiragin, ja kolm meest langesid kui niidetud pilliroog. Ohvitser astus kordamööda ohvrite juure ja laskis veel igale nagaanrevolvrist kuuli pähe.
Siis pöörduti tagasi vallamajja, kus oli alanud ihunuhtluse andmine.
Ajalooline tõde ja kangelased
Aitsami uurimusest selgub, et Laipmann ei eelistanud talle määratud peksukaristuse asemel mahalaskmist, vaid soovitas seda teha hoopiski Laasil. Ka palusid Laipmann ja tema lähedased kirikuõpetajal tema eest kosta, et armu saada ja karistust vähendada – see oleks aga tähendanud just surmanuhtluse asendamist peksukaristusega.
Kas Aitsam uurimistöö on purustanud müüdi kangelasest Laipmannist? Kas ei olnud temaga koos hukatud Lensmann ja Kolumbus põhimõttekindlamad ja peaksime hoopiski neid kangelasteks pidama? Kas ajaloolased peaksid kõik oma rahva kangelased maha kiskuma ja pihuks-põrmuks tegema?
Laipmann oli, on ja jääb kangelaseks, kes suri, lunastades oma rahvast. See, et ta ka oma elu eest seista püüdis, ei vähenda tema kangelaslikkust üldises tähenduses. Laipmanni isikus avaldame austust ka sadadele teistele karistussalga poolt hukatud ohvritele, kelle nimesid me ei tea nimetada.
