Betti Alveri luule ja elu
Vaadake, kui ühe poeedi luule kerkib esile, nagu Betti Alveri oma läinud sajandi 30-ndatel – siis ta tuleb justkui eikuskilt. Kes küsib noore autori eluloo järele? Ei küsi, ja polegi vaja küsida. Loomingu elulugu on hoopis teises mõõdus kui inimese oma. Uus anne pistab oma nina välja nagu sinilill kevadisest keltsast. Lill on noor, aga muld on vana, õitsemine on ka vana. Luuletaja on noor, aga luule on vana.
Keegi ei alusta algusest ja poeet – nii meeldib mulle mõelda – sünnib teatud mõttes koos oma luulega, elu jooksul see vaid “avaldub”, nagu iseloom, intelligentsi laad, kõnemaneer, temperament. Luuleanne on “geenides”, aga luule ise pole muidugi geenides, vaid meemides: mälus. Luuletaja paratamatus on korjata kasvades endasse luulet, nagu sinilille geenid määravad ära, milliseid mineraale ta mullast kogub. Ühesõnaga, inimene õpib ainult seda, mida ta oskab.
On sedavõrd banaalne võrrelda luuletajat rahvalaulikuga, et enam ei saada ehk arugi, lähedal on see võrdlus tõele. Rahvalaulik laulab laule, mida ta on kuulnud ja meelde jätnud, ja luuletaja niisamuti. Ta laulab uuesti seda, mida ikka on lauldud. Ainult uutmoodi. Tal on võime korjata lauludest välja nende essents, kuulata sõnade sisse ja taha – vanad lood niiöelda reaktualiseerida, laulda neid nii, et teised kuulama jäävad: oot-oot! See on laul, mida ma enne kuulnud pole!
Nüüd tundub Betti Alveri õitseaja luule sedavõrd klassitsistlik, selge ja lihtne, et raske on isegi ette kujutada vastupanu, mida see omal ajal tekitas. Tõsi, suuresti oli see vastupanu tingitud nende kaaspoeetide kadedusest ja sapist, kes eksimatult haistsid enda kõrvale kerkinud jõulisemat ja loomulikumat annet. Karta on, et kirjanike ja poeetide suurimad vaenajad on ikka teised, andevaesemad kirjanikud ja poeedid, kes vaid kasutavad mõnd soodsat ajaloolis-poliitilist hetke, et oma “konkurenti” hävitada. See on siis nende tähetund. Ja seegi jääb kordumatuks.
Nimelt küsib meie poetess, kui ta pärast põlu alt pääsemist ja kahe-kümneaasast vaikimist uuesti kirjutama hakkab: “Miks elu tähetund jääb kordumatuks?” Jah, miks. Miks luuletaja pole oma ande peremees. Alveri hilisloomingu ühes võimsas kujutluspildis “Tuulelapsed” nendib lauliku-mina: “Ma jäängi vist jalutuks.”
Poeedi elulugu kui sümbol
“Tuulelaste” tuulelapsed peavad mäletatavasti lendama Riidmal ja Rupsil, Võrus ja Vändras ja läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. Viimaks üle teistegi mandrite rännates peaksid nad leidma kiviraamatu DE GIGANTIBUS, milles olevat ka üks peatükk: ESTONIA.
Vana luuletaja, kelle tähetund on möödas, muretseb veel vaid ühe, õieti kahe pärast: on tal ja tema rahval koht ajaloos ning selles lauluvoos, kust temagi, Betti Alveri luule kord ootamatult välja voolas?
Poeedi kui poeedi elulugu kaob niisiis müütilisse aegade hämarusse ja lauliku isiklik saatus on vaid juhuslik etapp, peatuspaik, kus laulud korraks jalga puhkasid. Kuid see on tähtis hoopis teisiti: alludes peamisele, milleks on luule, saab ka luuletaja elust üks ajasse kirjutatud superluuletus. Poeedi eluloost saab sümbol.
Nagu Alverile kohane, jaguneb tema elu neljaks üsna ühepikkuseks, ligi kahekümneaastaseks “salmiks”: eelaeg – viljakus – kõrbeteekond – tagasivaade. Sümboolsed on tema abieludki: õitseaegne teise poeediga, Heiti Talvikuga, leinaaegne arhivaari ja kirjandusloolase Mart Lepikuga.
Mõne aasta eest ühes Loomingu artiklis esinesin provotseeriva mõt-teavaldusega, kuulutades Betti Alveri vanadusloomingu ta esimese perioodi luule kõrval teisejärguliseks. Karl Muru reageerib sellele provokatsioonile üsna valuliselt. Mis on ka mõistetav, sest mahuline ja sisuline rõhk ta raamatus on nimelt selle viimase “salmi”, Alveri eluloojaku käsitlemisel. Ja miks ka mitte, on see ju Karl Muru enda aeg, periood luuletaja loomingust, mida kirjandusloolane mitmel põhjusel kõige paremini valdab. Inimene kirjutab ikka kõigepealt endast, üks-kõik kui mitte-endast ta ka ei kirjutaks.
Ometi ei veennud Karl Muru käsitlus mind oma seisukohast loobuma. Alveri vanadusluule on murtud inimese luule. Tema värsside kunagisest jõust, elulisusest, särinast on jäänud vaid nukker kaja. Mis ei tähenda, et need luuletused oleksid väärtusetud. Nende väärtus on lihtsalt teine: nad lõpetavad poetessi eluloo, nad on justkui tagasipilk kelleltki, kes on ise juba teisel kaldal. Kuid kes seaks 1960-80-ndate luules esikohale Alveri? Selles ajas kõlavad jõuliselt hoopis teised, noored hääled: Viiding, Luik, Runnel, Kaplinski
Luuletaja viimane roll
Siiski oli ülimalt tähtis, et Alver veelkord võttis rääkida. Tema viimane roll inimesena oli rahvusliku ja ajaloolise sümboli roll. See oli tema luuletajaksolemise loogiline lõpetus.
Karl Muru toob ära huvitava seiga. Paul-Eerik Rummo käsikirja alusel on 1988. aastal valminud dokumentaalfilm, mille jaoks poetess pole küll lubanud end filmida, kuid kus on saadud kasutada paari aktuse-ülesvõtet. Nüüd tullakse valminud filmi Bettile tema koju näitama.
Seni kui masinaid üles seatakse, ahastab vana poetess kõrvaltoas, Viiu Härmil käest kinni hoides: “Kuidas ma kardan, kas sa saad aru, kuidas ma kardan! Mind ei ole ju olemas! See ei ole mina! Heiti surmast saadik Mind ei ole.”
Kuid ka oma viimase, sümboli rolli kannab Alver vapralt lõpuni. Küll võisid talle tüütud ja piinavad olla need arvutud “palverändurid”, kes käisid temas kummardamas seda, keda enam polnud!
Kuid rahva jaoks oli temast saanud “aegade side” – ta oli ju ainus suurtest luuletajatest, kes oli jäänud siia ja kes oli veel elus. Ta ei saanudki lahkuda enne kui 1989.
