Biidermeier – väikekodanliku saksluse hiilgeaeg

 (6)
Biidermeier – väikekodanliku saksluse hiilgeaeg
Otto Zoege von Manteuffel. „Kunstniku perekond”. Kunstnik kõrgub seinal oleva port­reena üle perekonna. Rene Suurkaev

Kadrioru kunstimuuseumi näitus „Balti biidermeier” peaks vaatama meelitama ka meie alles kujunemisjärgus väikekodanlasi. Väljapanek annab esmakordselt Eestis ülevaatliku ajastupildi Eesti- ja Liivimaa 19. sajandi esimese poole kunstist.

Pärast Napoleoni sõdu saabus kuni 1848. aasta märtsirevolutsioonini rahulik aeg. Rahva elujärg paranes ning tekkiv keskklass vajas oma kirjandust ja kunsti alates maalidest kuni mööblini. Nimetus „biidermeier” pärineb saksa arsti Adolf Kussmauli (1822–1902) ja kirjanik Ludwig Eichrodti (1798–1844) sulest, kes Biedermeieri nime all avaldasid Müncheni pilkelehes Fliegende Blätter paroodilisi luuletusi, kus nad näitavad oma tegelast kui ebapoliitilist ja piiratud väikekodanlase tüüpesindajat. Kirjanduses levisid lihtsameelsed moraliseerivad lookesed, mis olid lugejale kergelt allaneelatavad. Kunstis olid populaarsed idüllilised stseenid, kitšilikud looduspildid ja naiivne huumor. Mööblikunstis nähakse aga ampiirstiili edasiarendust, kus koos mugavusega pakutakse ka ohtralt ornamenti.

Eesti- ja Liivimaal oli tänu baltisakslaste seisuslikule elukorraldusele biidermeierile soodne pinnas. Samal ajal kujutati sõbralikult ja idülliliselt ka kohalike talupoegade elu, palju tehti postkaardilikke linnavaateid.

Perekond, sõprus ja armastus

Armastatud žanr oli portree. Siis­ki mahuvad näituse kuraatori Tiina Abeli sõnul Eesti- ja Liivimaa kunstnike ametioskused „vir­tuoosse professionaalsuse ja rõõmsameelse asjaarmastajalikkuse vahele”. Filosoofilises plaanis mõjutas biidermeierit Jean-Jacques Rousseau’ looduslähedane mõtteviis. Osati hinnata liht­­sust ja ehtsust ning huvituti talupoegade eluolust, kuigi ajalooliselt teiste, s.t eestlaste üle valitsemine tähendas sakslastele isalikku hoolitsemist kohalike talupoegade nagu laste eest. Biidermeieri ajastul polnud veel toimunud eestlaste kui rahvuse är­kamist, kuid hiljem viis see ve­ris­te konfliktideni nagu Mahtra sõda.

Biidermeieri ajastu väärtustas perekondlikke suhteid, armastust ja sõprust, samuti isikliku tähendusega esemeid. Feminismi seisukohalt oli ajastu seksistlik. Mehe ja naise rollid olid selgelt piiritletud – mehed ajasid riigiasju või tegelesid mõisa majandamisega, naiste hooleks jäid pereasjad. Sellele vaatamata oli baltisaksa aadliperekond harmooniline, toetuti eluaegsele kiindumusele ja sõprusele. Kuigi baltisakslased ei elanud oma ajaloolisel kodumaal ja olid Tsaari-Venemaa alluvuses, pidasid nad Eestimaad oma kodumaaks, millest kõnelevad armastusega tehtud maastikumaalid ja linnavaated. Tiina Abel kirjutab: „Linnaelu saginast leiame väärikaid abielupaare, tõldu, turulisi, jalutavaid daame ja mängivaid lapsi. Tähelepanelikul uurimisel võib kuulda ootamatute kohtumiste üllatushüüdeid, saladuste vahetamise sosinaid ja kiiresti vaibuvaid sõnavahetusi.” Panoraamsed linnavaated asendasid tookord hilisemat fotograafiat. Kuigi kunstnikud alati topograafiast kinni ei pidanud, on need vaatemaalid märkimisväärsed ajaloodokumendid.

Omaette näituse osa on „Õpet­lased”. 1802. aastal taasavatud Tartu ülikoolis etendasid baltisakslased suurt rolli. Tollest ajast on ka palju õpetlaste portreid. 1803. aastal avati ülikooli juures joonistuskool, mis oli pikka aega Balti provintside ainus kunstiõppeasutus. Baltisakslaste rolli eestlaste kultuuriteadvuses on tihti alahinnatud, kuna tegemist oli orjastajatega, kuid seda on ikkagi loetud meie kultuurilooks. Võib asetada enda mõne eestlasest mõisateenija või aidamehe vaatepunkti: mida ta mõtles, kui nägi mõisas maale, klaverit või hõbenõusid? Ehk ärgitas see temas pürgimust ennast harida, minna linna ja omandada baltisakslastega sama sotsiaalne staatus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare