Biocafé Rotermannis: maavillaselt linlik

Eestis teeb „ökondus” alles esimesi samme, nii et nähtusel pole veel oma õiget pilanimegi. Sammuks täisvereliseks ökomaaks saamise poole võib pidada Tallinnas avatud puhta toidu kohvikut Biocafé.

Kõik, kes viimase kümne või enamgi aasta jooksul Eestist lääne pool ringi on vaadanud, on tuttavad biorestoranide ja -kohvikute fenomeniga. Mõnel pool on need eriti populaarsed, näiteks Londonis, samal ajal kui Barcelonas on ökotoitu pakkuvad asutused veel linlaste skeptilise pilgu all ja enamasti pooltühjad. Saksamaal on esimene ökovaimustus juba lahtunud ja tavainimene on snoobideks peetavaile ökotoitujaile populaarse biolimonaadi järgi andnud Bionade põlvkonna nime.

Nagu Biocafé tšeki pealt lugeda võib, kuulub söögikoht OÜ-le Austan Loodust, mis on üks suuremaid ökotoidu importijaid. (See, et suur osa ökotoitu jõuab Eestisse, läbinud tuhandeid lennumiile, on probleem, mis väärib aga juba omaette artiklit.)

Köögi Komando külastas Biocaféd päikselisel märtsipärastlõunal ning pidi kohe meeldivalt üllatuma: muidu üsna inimvaeseks peetavas Rotermannis oli ökokohvikule jagunud päris mitu laudkonda kundesid, kes võrdlemisi taskukohase päevasupi (2,25) ja päevaprae (3,55) kallal maiustasid. Kuigi kevadel ajab taimetoit isu peale ka neil, kes paastu ei pea, jääks vegetaarlase toidulaud selles ökokohvikus päris lagedaks, sest isegi värske salat tegi tol päeval köögist poppi. Liharõõmu aga menüüs jagus.

Alustame supist

Nagu korralikud inimesed kunagi, alustas ka Komando supiga. Valitud hapukapsasupp ja läätsesupp olid mõlemad kergelt kollaka värvusega (ilmselt sama puljongiga valmistatud) ja suur taldrikutäis maitses meeldivalt, kuigi mainitud puljong andis endast tugevalt märku ka maitses. Läätsesupp oleks võinud rohkem oma nimele vastata, ühesõnaga, rohkem läätsi sisaldada.

Samamoodi kui supid, saabusid ka praed lauda eri aegadel. Kusjuures selle koha eripäraks paistab olevat, et toit ei saabu lauda mitte kandikul, vaid selle toob ettekandja oma käte vahel. On seegi öko või lihtsalt tarvikute puudus?

Teisena lauda jõudnud karamellises kastmes koore-klopsi (3,85) tõi kätte koguni kokk isiklikult, justkui ta polekski kokk, vaid vanaema. Praad ise oli võrdlemisi eeskujulik, liha piisavalt pehme ja mahlane. Sama võib öelda ka lambaraguu (7) kohta. Mis aga imestust äratas, oli lihakõrvane – kartulid, millest polnud hästi aru saada, kas need olid eilsed või mingil erilise kuivatamistehnika abil valmistatud. Meeldivalt üllatasid ökohapukapsale omaselt veidi hapukam lisand lambaliha juures ning veiseliha täiendanud magusa maitsega kaalika- ja rosinasalat.

Kohviku sisekujundus on neutraalselt linlik, õnneks pole üritatud viljavihkude ja lakke riputatud vokiratastega maalähedasemat miljööd luua. Küll aga häiris kõlaritest ruumi paiskunud keskmisest tugevam Sky Plussi või Uuno diskotümps. Jääb kahtlus, et kogu hea, mille puhta toiduga sisse sööd, nullib kommertspopp kohe ära. Poleks ju raske mõni CD plaadimasinasse lükata, kuid jumala pärast – ärgu olgu see paaniflööt.

Ebameeldiv audiofoon ei takistanud Komandot aga magustoidule jäämast, ja see oli õige otsus. Vanillijäätis šokolaadipuruga maitses nagu muiste ning kohupiima-banaanikook, millel katteks parajal määral pruunistatud vahustatud munavalge kiht, oli koduselt maitsev.