Biskaia maakonna sillad
Kollase-hallikirju Vueling müüb meile Valencia–Bilbao–Valencia lennu 40 euro eest, nagu oleks see maailmas kõige tavalisem asi. Ei ole ju! Kas te ise ka seal Vuelingus aru saate, et see on peaaegu tasuta?!
Vaatan hinda, pigistan silmad kinni, vaatan uuesti, aga arvutiekraan näitab endiselt 40. Ei rohkem ega vähem, isegi sente ei puistata peale. Ei noh, selle reisi planeerimine läheb nagu lepase reega! Oot-oot, vaatame kohe, mida ma veel niimoodi mõnusalt poolmuidu saaksin?
Võtan ette Bilbao hostelite nimekirja ja hakkan neid läbi helistama. Kõik hääled, kelle omaniku sõrmed on üldse viitsinud telefonitoru hargilt tõsta, väidavad tüdinult, et kohti pole. Ei selleks, ei järgmiseks ega ka ülejärgmiseks nädalaks. Aga kuna ma jonni ei jäta, siis lõpuks purskab üks väsinud häälega memm mulle otse näkku, et ma pole keegi, kelle pärast mõni õnnetu umbkeelne seljakott toast välja tõsta. Nii et vaadaku ma ise, kuidas hakkama saan. Ah jaa, ja ärgu ma rohkem helistagu, neil on kiire!
Ohates kiikan hotellide nimekirja poole, kus hinnad ei lange alla 80 euro öö eest. Reisini on jäänud nädal ja mul pole ikka veel Bilbaos öömaja. Tean seda muidugi isegi, aga mu reisikaaslane soiub sellest ikkagi igal jumala õhtul, et hotellita ta sinna ei tule, sest reis polevat pooltki see, kui ei saa end õhtul voodisse visata.
Nii veedangi kolm päeva ja ööd internetis, silmad punased ning keel baski nimedest sõlmes, aga kätte ta saan: kolmetärnihotell Bilbao kesklinnas, kus öö kahele, kuigi hommikuse ampsuta, maksab 49 eurot.
“Mis kallis? Nalja teete või? Ise olete kallis! Midagi soodsamat polegi Bilbaos võimalik! Ma olin veendunud, et selliseid hindu ei paku sel sajandil enam keegi,” teatab teisel pool telefonitoru kommi lutsutav Usoa Etxeberria Baskimaa turismiinfost. Nojah, kui Usoa juba nii ütleb... Broneerin toa.
Hõbedane Guggenheim
Lennujaamast linna viiva bussi juht karjub turistidele, et nad kobiksid tahapoole ja võtaksid oma kodinad ka kaasa – inimesi peab veel peale mahtuma! Mina elan juba ühe punase peaga daami kukil, nina vastu klaasi, ent minu kukal on veel vaba ja sinna sätib end miljoni rastapatsiga noormees. Nüüd jääb meie akrobaatilise kujundiga rahule ka bussijuht ning sõit läbi roheliste põldude ja üle metsistunud küngaste võib alata.
Tee Bilbaosse tundub bussiaknast sama pikk ja igav kui Tallinnast Rakverre. Toetan küünarnuki punase peaga naise õlale ja loen ajaviiteks mäenõlvadele laiali pillutatud maju. Kolmkümmend viis. Kurviline tee on kaunistatud üksikute siltidega, kuhu on Bilbao asemel kirjutatud rotisuuruse koera nime meenutav Bilbo.
Bilbaosse sisenedes liiklus tiheneb, maju on tunduvalt rohkem, kuigi mitte seetõttu ilusamaid, ja ka inimesi on siin-seal näha. Bussijuht hakkab õnneks meie asemel sõimama autojuhte ning see teeb bussirahva silmanähtavalt rõõmsamaks. Jutuvadin paisub suureks veerevaks lumepalliks, mille kestel proovin minagi end mugavamalt sättida ning toetan nagu muuseas ka teise küünarnuki punapea vabale õlale. Ja siis, just sel hetkel, läbi näpu- ja ninajälgi täis räpase aknaklaasi, näengi teda!
Vilksamisi küll, aga piisavalt kaua, et südame alt jõuaks käia läbi jõnks nagu tookord Hamburgis, kui Ameerika mägede kõige kõrgemast tipust alla vuhisedes oma kaela nädalateks valusaks nikastasin – aga tunne oli võimas. Ja seal ta nüüd oli – hõbedane Guggenheim ise! Rahvas ohkab läbisegi: “Kluugenheim... Göögenhaim… Kuugenhäim...”
Korraks mässib pühalik vaikus bussirahva endasse, aga siis, ja loomulikult kõige huvitavama koha peal, pöörab bussijuht ära, jättes linna ainukese kuulsuse nurga taha ning meid tundmatule tänavale. Aitäh tõesti!
Kõrged pruunid majad, allalastud ruloodega ärid, inimtühjad kohvikud. Autosid on palju, aga ei ühtegi hingelist, kelle käest teed küsida või üldse kinnitust saada, et oleme ikka Bilbaos. Hotellist muidugi selgitati: nende juurde jõuda on nii lihtne, et isegi kolmeaastane ei eksi ära, aga tee või tina, meie suunanäitajatest all-linna viivat treppi ja moodsat trammi küll ei leia.
Longime siis võõras linnas nagu kaks hulkuvat koera, kuni lõpuks leiame ühe taksopeatuse, kus grupp noori taksojuhte, kõigil püksid rebadel, juhatavad meid kõige lühemat teed pidi hotelli. Ja jälle tasuta!
Veiniuimas Bilbao
Bilbao on ülitähtis sadama- ja tööstuslinn, ent turisti jaoks on ta filmiliku San Sebastiani kõrval suhteliselt õnnetu koht. Juba mitu aastat püüab Biskaia maakonna pealinn sellest mainest vabaneda ning 21. sajandi kultuurilinna kuulsust saavutada... Ega midagi, jõudu!
“Ma saan turistidest aru! Isegi baskid ei taha tulla hallikaspruuni Saksamaad meenutavasse Bilbaosse, kus kunagi ei toimu midagi olulist. Ei toimu, sest inimesed käivad siin vaid tööl,” selgitab Usoa ühes meilis. “Baskid eelistavad rannaäärseid linnakesi, üksikuid mägikülasid tugevate kivist majadega või San Sebastiani, mis meenutab ikkagi Prantsuse Riverat ja mitte Poolat! Ma elaks ka seal, aga mind ei võetud sinna tööle. Nüüd makstakse mulle siin head palka ja nii ma ütlengi, et armastan Bilbaod!”
Aususega Usoa ei koonerda.
Peale linnapärli, arhitekt Frank Gehry Guggenheimi muuseumi, mis avati 1997. aastal ja sai tänavu mitme juubeliürituse toimumise kohaks, ei leidu seal rohkem õhku ahmima panevaid vaateid ega ehitisi. Bilbao on keskpärane linn, korralik kolm pluss. Pärast pisikest mõttepausi soovitab Usoa, kelle nimi tähendab baski keeles tuvi, meil sõita vana trammiga mäe otsa, kus terve Bilbao on justkui peo peal, süüa palju pintxo’id ehk Baski tapas’id ja juua kõvasti veini. Sellega saavat Bilbaost mõne hetkega väga mõnus paik.
Jalutades mööda pruuni Nervióni kallast, ületades sildu, tuuritades all-linnast kesklinna ja tagasi leiad tegelikult hulganisti põnevaid kangialuseid, terrasse ning platsikesi. Leiad isegi tuulekammi meenutava skulptuuri. Hääldamatud tänavanimed juhivad sind kitsastelt majadevahelistelt teekestelt avarale alleele, ent ikkagi on liikumisruum justkui piiratud, sest linna ümbritseb mäemüür. Bilbaolased ise kutsuvad oma kodulinna “auguks”. Hm, eriti hästi just ei kõla...
Ametlikel andmetel elab siin 350 000 inimest, aga tänavatel on vähe rahvast. Huvitav, kus kõik on? Töötavad (vastupidiselt hispaanlastele)? Igatahes pole Bilbao suurlinn. Siin on õhku ja aega. Istume vahepeal pargipingil ning püüame mööduva inimvoori seast ära arvata, kes neist kuuluvad Baskimaa kommunistlikku parteisse, kes baski terroriorganisatsiooni ETA või mõnda selle noorterühma. Vaatluse järeldus: jaapanlasi, valgete sokkidega sakslasi ja punaste nägudega inglasi on Bilbaos tunduvalt rohkem kui kommuniste.
Samal õhtul ühes pungil täis baaris istudes tellime pintxo’id ja pudeli veini. Laud kaetud, suundun tualettruumi. Poti kohal kükitades ja sinnasamasse asetatud kõlaritest tuleva muusika järgi varbaid krõnksutades on võimatu mitte märgata uksele kritseldatud teksti: “Kuradi hispaanlased, litapojad, tapkem neid nagu tarakane!” Lauda tagasi jõudes ütlen oma reisikaaslasele rahulikult, et ma ei tea, kuidas tema, aga mina tema asemel jätaksin need pintxo’d kus see ja teine ning pageks siit baarist kus kurat!
Plentzia paadid, Getxo rippsild
Kolmanda päeva hommikul ootame voodis varbaid sirutades ilmateadet. Naeratav onu ilmubki teleekraanile ja lubab Baskimaale päikest. Meie hotelliaknast vaadates on taevas küll hall nagu hunt. Kumba uskuda: ilmaonu või oma silmi?
Usume ilmaonu ja sõidame rongiga Kantaabria mere äärde Plentziasse, kus pidavat laiuma piirkonna kauneimad rannad. Vähem kui tunniga jõuame Bilbaost Plentziasse ning seal selgub, et rannajooneni on hea kaks kilomeetrit jalutuskäiku. Pole hullu! Umbes sada inimest ja meie asutame end teekonnale, mille kestel näeme ilusaid lilledega ehitud maju, värvilisi paate, huvitavaid sildu, terrorirühma ETA grafiteid lihapoe seinal ja paate pesevaid palja ülakehaga poisse.
Plentzia on väike ja armas, kuid taamal, kus villade kõrvale kerkivad kollased ja valged korterelamud, on näha ehitusbuumi ahneid karvaseid käsi. Tulevaste miljoni dollari vaatega omanike koduranna valge liiv täitub kiirelt oma söögi ja joogiga päeva veetma tulnud tädidega. Samal hetkel hakkab vihma tibama, ent tädisid see ei loksuta ja käterätikutega rahvast vajub liivale aina juurde. Meie valime märja liiva asemel väikese paadisadama kohviku ning pärast kõhutäit sõidame rannailma puudumise tõttu vaatama hoopis maailmakuulsat silda.
Sama metrooliin viib meid Bilbao poole tagasi, aga hüppame kuus peatust varem maha. 1893. aastal ehitatud rippsild ühendab Getxo ja Portugalete linnakest. Mullu arvas UNESCO silla inimkonna kultuuripärandi hulka. Tuleb välja, et kohalikud olid seda nii kaua oodanud ja anunud, kuni UNESCO-l läks süda härdaks. Nüüd on põhjust turistide käest rohkem raha küsida.
Sillasõiduki ühe suuna pilet maksab kolm eurot ja kui pole otseselt vaja Portugaletesse minna, siis ei maksa seda osta. Sõidukis rappud nagu rongis või trammis.
Sild aga on uhke ehitis ja fotograafiahuvilistele põnev pildistamisobjekt. Uskuge mind, kes ma klõpsisin sillast ei rohkem ega vähem kui 45 fotot! Rippsilla juurest Nervioni kallast mööda lõuna poole jalutades astume sisse ühte tillukesse restorani, kus joome ära pudeli valget veini ja saame maitsvaima söömaaja osaliseks siinmail: mõõkkala sˇampinjoni-koorekastmes.
Samal hetkel hakkab telediktor rääkima ETA-st, terroristidest ja Baskimaa konfliktist. Korraga valitseb restoranis haudvaikus.
Unine Mundaka
Uus hommik, aga sama jutt: ilmaonu ütleb, et Biskaias paistab päike, ja meie hotelliaken näitab ainult halle pilveribasid. Äkki on viga aknas?
Sellegipoolest seame sammud jälle rongijaama poole ja võtame seekord suuna sisemaale. Kõigepealt viib sinine rong, kus esmakordselt kuulen viimast kui üht reisijat rääkimas baski keelt, meid Gernikasse, kus on vaja üle vaadata tähtsate onude ja otsuste maja Casa de Juntas de Biskaia ning sealsamas aias lagunev eakas puu, mille sümboolne tähendus baskidele on võrdne Lydia Koidula tähendusega meile.
Sealt edasi viib rong meid läbi imeilusa, lausa hingematvalt kauni Urdaibai biosfäärikaitseala Mundakasse. Inimesi pole näha ja kuni silmapiirini ehib vaadet vaid kristallselge vesi, valged liivaluited ja palju-palju rohelust. Kõik meie planeedi äärealad ongi täpselt nii erilised.
Mundakas hüppame rongilt maha. Tegemist on linnaks kasvanud väikese kalurikülaga, mille tekkelugu pole teada ja seetõttu pajatab igaüks teile just endale meelepärase. Kes mainib Noa lapselapse kätetööd, kes merejumala loomingut. Uhked müüdid mõlemad.
Kalurilinnas jalutades tervitab meid oranžide pükstega immigrandist kalamees, lapsi pole kusagil näha ning hetk hiljem taban endalt kirju lehma tuima pilgu. Barettidega kidakeelsed linnaelanikud ei tee uitavatest võõrastest üldse välja.
Lõunasööki jahtides satume Baski natsionalistliku partei töölissööklasse. Kõrvallauas lasevad prael hea maitsta tunkedes ehitusmehed ja seina ääres rebib saiast hiiglaslikku suutäit karune meremees. Täisvaikuses, nagu oleks tegemist raske tööga, juuakse söögi kõrvale punast majaveini, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei kõlba ka toidu tegemiseks, ent sööklatädi arvab, et töölistele käib küll. Sumina tekitab ju kergesti!
Pärastlõunal majade vahel mõnusalt veeredes jõuab mulle lõpuks pärale, mis on siin paigas teistmoodi: terve linn elaks nagu kleepuvas ämblikuvõrgus. Lillemüüja, kelle käest küsime teed rongijaama, jutustab vastuse asemel meile kolmanda Mundaka tekkeloo: ennevanasti olnud siin metsanõidade kodu, aga kui inimjalg siia astus, siis otsustanud nõiad kättemaksuks kõigile kohalikele unehaiguse külge pookida...
“Sellepärast polegi kella kahest päeval seitsmeni õhtul linnatänavatel inimesi näha. Me kõik tukume,” lisab hambutu vanadaam lõpetuseks ja kaob oma majaukse pimedusse.
Vabandage, tõesti väga hurmav lugu, ent kuhupoole see rongijaam siis jääb?
Tund aega hiljem Bilbaosse viivat rongi oodates lasen silma looja nagu kass soojendava päikese käes. Enne sügavat pimedust jõuan veel mõelda, et
Mundaka on nõiduslik koht, kus elavad imelikud inimesed ja juuakse kehva veini, aga ma pean siia kindlasti tagasi tulema.
P e a n...
